„Jah, kurb, väga kurb, Oru Pearu ei pea vaimuvalgusest lugu, tema ei salli aateid.“
„Aga naised,“ kihistas köstri-isand naerda, „need olid vaprad! Küllap nemad Pearulegi viimaks vaimuvalgust ja aateid õpetavad.“
Rätsep kui kasinate elukommetega vanapoiss ei saanud köstri-isanda naerust kuidagi aru. Veel siis, kui nad üle soosilla, Aaseme välja äärde jõudsid, kinnitas ta:
„Ei, ei, köstri-isand, rahvas ei armasta vaimuvalgust.“
„Soo, nüüd on õhk puhas,“ ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast välja saatnud.
„Pearu, sinder, peletas köstri-isanda minema,“ ütles Aaseme vanamees, kel oli piinlik, et tema kui kirikuvöörmündri ringkonnas niisugused hullud asjad pidid sündima.
„Köstrist põle nii väga lugugi, aga rätsepast on kahju,“ ütles Hundipalu Tiit, „see oleks meile laulnud. Kirikus põle köstri häält kuuldagi, aga kui Taar oma toru koori äärel lahti teeb, siis tead, et käib üle kiriku, nii et õpetajagi kuuleb altari ees.“
Piduliku tundmuse tõstmiseks katsusid mehed omasoodu laulu jõriseda, aga sellest ei tahtnud midagi välja tulla, sest ikka laskis Pearu oma toruga sekka, ja et tema toru ajas sootuks oma joru, siis läksid ka teiste hääled segi.
„Las naised parem laulavad,“ arvas Hundipalu Tiit.
„Eided ja vanamoorid, naised ja noorikud!“ hüüdis Pearu ja tuigerdas nende poole. „Laske oma armast jaalt kuulda, sest te peksite mu reied küllalt veriseks, mu oma eit vuatas kõik viimane ilusti läbi. Ma istun te ette murule ja kuulan ning ei tõsta oma kisa ega silmi teps.“
Pearu läks ja jäigi naistega vaterdama, sest nendega oli tal lõbusam kui meeste seltsis. Mehed istusid ja lamasklesid rohuaias värskel rohul põõsaste vahel. Pearust vabanedes püüti juttu uuesti isamaalistele asjadele juhtida. Kõnelejaks võis siin olla ainult Hundipalu Tiit, sest teised ei teadnud mitte kui midagi, välja arvatud ehk Vargamäe Andres, sest temal oli kapis peale vaimulikkude raamatute ka mõni ilmalik, üks isegi pea-
268
