Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/264

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kas see põle õigusega teenitud või?“ küsis rätsep naerjailt.

„Õigusega, ikka õigusega, kuidas siis muidu,“ kiitis Rava Kustas. „Aga kui see nõnda edasi läheb, siis saad sa varsti saksaks oma õigusega, ajad sakste asju, õmbled sakstele püksa.“

„Kuule sina, va kalja-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk,“ ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. „Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane.“

„Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas,“ ütles rätsep.

Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:

„Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!“

Kogu maja oli möirgamist täis. Kõige heledamalt karjus rätsep, kel Pearu püksid peas olid. Suurem hulk hirnus naerda, sest nii halenaljakat asja polnud nad kogu oma eluajal kuulnud ega näinud: püksid rätsepa peas, sääreotsad lihaliuas ja sülditaldrikus. Naerdi, nii et pisarad jooksid. Andreski ei saanud muidu, kui pidi kaasa naerma, ehk küll tema kui piduperemehe kohus oleks olnud pahandada. Nii köster kui ka Tiit, vaidluses vastased, olid mõlemad südame põhjas haavatud, sest nende arvates polnud rumalamat asja, kui et aatemehe pea on majandusmehe pükstes, liiatigi veel ristseil, keset pidulauda, mida alles hiljuti oli jumalasõnaga pühitsetud.

„Armas piduperemees, sa peaksid oma võõraid pisut talitsema,“ pöördus köster Andrese poole. Aga Andres ei teadnud, mis vastata, nii et Hundipalu Tiit tarvilikuks arvas tema asemel seletada:

264