Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/260

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rahule jäid köster ise, lapse vanemad ja ka kõik kutsutud külalised. Nõnda siis võis pühitsetud suu ja südamega lauda asuda, sest kui köster issameiet luges, posises terve kogudus seda kaasa.

Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel oli Andres ise, pahemal Hundipalu Tiit, kes pidi köstriga ajama viisipärast ja tarka juttu, et oleks seadsam.

Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest need olid kuhjaga täis sealiha – ahjus hautatult, pajas keedetult ja kerisel küpsetatult, et oleks igaühel võtta, nagu kellelegi rohkem maitseb. Võtku igaüks kausist oma käega, niipalju kui kõhtu mahub, ja söögu, kuni süda läikima või kurgus kõditama hakkab. Lihaliudadega kõrvu süldikausid, heeringataldrikud, võitassid. Ning vorstid kui võmmid, aina nuusuta ja nuusuta ja nilpa keelt, ujuvad teised lausa sulas rasvas. Kõike on küll, kõigest jätkub. Aga ühte peaksid sööjad meeles pidama – lõpuks tulevad koogid ja kohv suhkruga kui kalju.

Enne kui julgeti näppu söögi või söögialuse külge pista, oodati, mis köster teeb, sest kõik arvasid, et ega tema niisama muidu sööma hakka. Ja ei hakanudki, vaid ütles oma salmikese laulmiseks ette ning tegi siis kena palve. Ühe sõnaga – kõik nagu kord ja kohus. Aga kui juba natuke aega oli söödud, tõusis köster lauas püsti ja pidas pikema ilmaliku kõne. Kuna tema nagu rätsepki suur isamaaline tegelane oli, siis jutlustas ta ikka ja igal pool oma kõrgeid aateid: soovitas „Linda“ aktsiaid, Aleksandri-kooli, Eesti Kirjameeste Seltsi, „Postimeest“ ja muud sel ajal pakutavat isamaalist kaupa. Samas vaimus kõneles ta ka täna kõrvenurga rikastele kohaomanikkudele.

Rätsep sattus köstri kõnest vaimustusse, sest räägitud sõnad olid nagu tema südamest tulnud. Suurem hulk ei teadnud midagi arvata, tema ainult kuulas. Eriti hoolega tegi seda Vihukse Anton, nii et kui köster veel viis minutit oleks kõnelnud, siis poleks ta enam suutnud silmi söögilauas lahti hoida.

Ainuke mees, kes köstri kõne kohta midagi oleks võinud arvata, oli Hundipalu Tiit. Aga see ei olnud nähta-

260