Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/26

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.

„Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!“

Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma.

„Kallis naabrimees,“ ütles Andres, „meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.“

Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:

„Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?“

Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see ühes punase viinaga vastu kõrtsimüüri puruks. Pearu ise läks vaaruval sammul kõrtsi tagasi.


IV

Vargamäe Tagaperes oodati pikisilmi peremeest koju. Perenaine arvas, et esmaspäeva õhtuks ilmub ta tingimata, aga ei ilmunud. Teisipäevalgi jõudis juba lõuna kätte, ilma et peremehest oleks kippu või kõppu kuulda olnud. See oli isegi perenaise meelest liig. Juba reedel läks peremees hobusega välja ja teisipäeval ikka veel tulemata!

Muidugi, kirikulistelt kuulis perenaine kõik, mis tal vaja oli kuulda: kuulis sedagi, et Pearu pühapäeval kõrtsi ees uue naabriga rindupidi koos olnud. Samuti teadis perenaine, et häda temale, kui ta julgeks minna oma meest kõrtsist koju kutsuma, sest mehel oli ju seal „rehnutipidamist“.

Häda on perenaisel siiski, kui peremees ükskord ise vaevaks võtab koju tulla. Häda on alati ja igaviisi. Aga perenaine oli hädaga harjunud, on ta ju mõisa ja peremeest orjanud, on kõigega leppinud, pole millelegi vastu ajanud, isegi sellele mitte, kui tema praegune mees teda hakkas endale naiseks tahtma. Ta tundis teda juba siis väga hästi, teadis tema joomist, kaklemist ja tema riivatut iseloomu. Aga mis sest! Riivatud on mehed kõik, üks nii ja teine naa, paljuke nende seas on targemaid.

26