Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/258

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

õpetaja kantslist naabritele käsu andis teda üles äratada. Sest saadik ei läinud Anton kunagi enam nii kantsli lähedale, vaid istus ikka tahaotsa, kust tema norskamine õpetaja kõrvu ei kostnud. Sellele nii-öelda pühalikule ja pidulikule unele tasakaaluks võis aga Vihukse Anton kibedal töö ajal kas või nädalate kaupa peaaegu ilma magamata elada.

Olid peale nende veel kõrve poolt Ämmasoo Villem oma eidega, Võõsiku Mihkel omaga, samuti ka Hundipalu Tiit ja Rava Kustas. Kukessaare Jaani ja teisi kaugemaid mehi Andres enam ei kutsunud, liiga kauged ja võõrad olid nad.

Välimaa poolt olid kohal Metsakandi meestest Aaseme, Võlla ja Aiu oma naisega, siis veel paar peremeest ja perenaist Luistelt. Kutsuti ka Kassiaru Jaskat, aga see jäi tulemata, sest tema naine oli mõisa aidamehe tütar, oskas mõne sõna saksa keeltki, nii et ta seeläbi kuulus pisut kõrgemasse ringkonda, kui oli seda Vargamäe Andres oma Mariga.

Oru Pearuga oli paar viimast aastat rahulikult läbi saadud, sellepärast kutsuti tema kui üleaedne kogu oma perekonnaga, sulane ja tüdruk kaasa arvatud. Muidugi ei puudunud ka saunarahvas, sest need olid ju peaaegu omad inimesed, aitasid kogu aeg peres kaasa.

Et seltskond täielik oleks, siis ei puudunud ka oma nurga rätsep – suur laulja, isamaalane, kõrgete mõtete ja aadetega idealist, kel juba mõnisada rubla oli linnas intressi peal ja kes enne ei tahtnud jätta, kui tuhat rubla täis on. Siis tahtis ta rätsepa-ameti maha panna ja enese täielikult isamaale pühendada: laulda, pasunat puhuda, äratavaid kõnesid pidada, eeskujuks olla kõigile isamaad teenides. Rätsep Taar oli nimelt arvamisel, et seni kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal tõsist arusaamist isamaa-armastusest ega õiget lugupidamistki isamaa vastu olla. Nõnda oli siis tema tuhanderublane ideaal ühtlasi ka isamaaline ideaal. Sest tuhat rubla linnas intressil oli tema isamaa-armastuse eluküsimus.

Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja lapselikult heledate ning süütute siniste silmadega, mis aina nagu naeratasid. Laulda

258