ja poejahudest, sõtkuti sepikut ja jännati magushapuleivaga. Vorsti tehti ning tehti ja nende tegemisel ei tahtnudki lõppu tulla, sest ikka veel jätkus soolikaid pütis ja putru toobris. Vorstitikke kulus nii hirmus palju, et neid ei jõudnud keegi tarbeks teha. Tegid neid Liisi ja Maret, tegi noor Andres, tegi sulane ja tegi vana Andres, aga ikka tuli puudus kätte, nii et perenaine ja tüdruk pidid ise vahepeal pussid puusse panema.
Liisil ja Maretil oli varrudega suur mure, sest nemad käisid tänavu kahekesi karjas. Juba paar nädalat enne pühi küsisid nad emalt:
„Aga kas meie peame ikka siis karja minema, kui kodus on varrud?“
„Kuis siis,“ vastas Mari, „loomad tahavad ikka süüa, ega muidu.“
Aga Mari ise ei uskunud oma sõnu, sest tema arvas, et vähemalt esimeseks pühaks võivad lapsed koju jääda, sest ühe päeva kõhutäie korjavad loomad ka lepiku alt. Ometi ei tahtnud ta lastele tõtt öelda, sest valega arvas ta Liisi ja Mareti rõõmu suurendada. Tõepoolest aga sai laste rõõm suurem, kui Mari seda oskas ette arvata, sest esimesel pühal läks sauna-Madis karja, nii et lepikualuse võis teiseks pühaks hoida.
Varrulisi oli suur hulk kutsutud, sest viimased aastad olid põllumehele soodsad olnud, nii et jaksas võõraid sööta ja joota. Kõrvenurga meestest oli kutsutud Kingu Priidu Sooväljalt, see tüse vanapoiss, kes ennem tüdrukuile simlit plõnnitas, kui meestega sõrmkooku vedas. Soojast ilmast hoolimata oli tal ehteks kaelas all lihtne valge rätik, selle peal siidirätik ja kõige peal roosa villane sall, mille otsad pintsaku hõlmade alt välja ripnesid. Olgu kõndides või istudes, ikka ähkis ja puhkis ta, nagu lamaks ta saunalaval või nagu oleks ta mõni vana mesikäpp.
Teistest Soovälja meestest oli kutsutud veel Vihukse Anton oma eidega, sest tema oli hea mehe poolest Andresel abiks käinud ehitusmaterjali vedamas. Oli vaikne mehike, ja niipea kui ta paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres, poolpuretud suutäis suus, ilma et märkaks seda alla neelata. Tema sai omal ajal kuulsaks kirikus norskamisega, mis nii vali oli, et
