tunneb Vargamäe Andres. Parem juba rühmeldada. Nõnda kasvab küll kühm selga, aga seda on kergem kanda kui nukraid mõtteid.
XXVII
Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg, kellele nimeks pandi Ants.
„Ongi hea, et see asi tänavu kätte tuli,“ ütles isa poja sündimisel, „sest kui kartulid niisama head kasvavad, kui pealsed on, siis peab tuleval kevadel uued aidad ehitama.“
„Ma mõtlesin ikka, et karjalautade kord tuleb enne kätte,“ ütles Mari. „Saaks ometi kord kindlad uksed ette, loomad oleksid varjatud.“
„Ega neid keegi sealt võtma tule,“ arvas Andres.
„Võtma mitte, aga…“
Mari ei lõpetanud, sest ta teadis, et Andres teda nõndagi mõistab.
„Sa mõtled ikka seda asja,“ lausus Andres.
„Näh, jällegi leidsin niisukese rasvatüki ja karvatordi laudast,“ ütles Mari.
„Ää ole nii ebausklik,“ manitses Andres. „Las nad kannavad ja teevad, mis loomadel sellest on.“
„Aga miks see õhviti tulnud mullikas ära suri? Tuulest või? Misuke lehm tast oleks saand, aga põle muud, kui aja auku. Närbib, närbib, kuni sirutab sõrad välja.“
„Kes teab, mis haigus tal oli,“ arvas Andres.
„Haigus…“ kordas Mari. „Küllap see haigus oli tal suust sisse läind. Kes kurja teab, mis nad loomale kurku ajasid, ei muidu. Näe, Punik seisis terve minevase talve hernesveel, iga karva otsas tilk, kui hommikul lauta lähed. Õhtuks taheneb ära, teisel hommikul seesama. Nõnda vaevavad looma. Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, mihukesed lukud ja latid seal ees. Perenaine ise käib terve öö laternaga lauda vahet, aina valvab, nagu oleks ei tea kes tulemas. Ja nende loomad on ka terved. Meil on laudad lahti ja sellepärast põle muud, kui mata ja mata, iga aasta mõni suur või väike.“
252
