ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse pärast. Teadku, kellega tal tegemist. Ja kui korvidega juba saksatuppa mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:
„Tule, ma annan sulle õlut.“
„Ei ma täna tule ühti, kallis üleaedne, mõni teine kord, siis,“ punnis Andres vastu.
„Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest põle keda kuraditki.“
Ta võttis Andresel käe alt kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles:
„Las see kord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.“
„Naine!“ hüüdis Pearu. „Toome naise sisse, las naine joob ka, ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!“
Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.
Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi ühes naabriga suisa peale käima. Alles siis võttis ta pudeli Pearult vastu, aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks.
Seda pani Pearu pahaks. Nagu oleks temal nii kehv viin, et naabri noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.
„Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,“ naljatas Andres.
„Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?“ karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud.
Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu
