Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/246

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Meie oleme head lapsed,“ kinnitavad mõlemad.

Tuppa minnes olid kõik kolm ühesuguselt õnnelikud, et nad olid isekeskis suure ja saladusliku lepingu kinnitanud, mis oli sihitud peaaegu isa vastu. Nõnda oleks võinud tänane õhtu olla Liisi ja Mareti elus üks ilusamaid. Aga Mari rikkus selle sedavõrd, et lapsed peaaegu kippusid uskuma – neil pole emaga mingit saladuslikku lepingut. Põhjus niisuguseks arvamiseks oli küllalt kaaluv: ema tahtis nimelt nende jalad enne magamaminemist sooja vee ja seebiga puhtaks pesta.

„Kured teevad muidu nairid peale,“ kinnitas Mari lastele.

Aga jalgade pesemine oli hirmus tüütu ja piinav talitus, nii piinav, et Maret sängis teki all Liisilt küsis:

„Kas päris-ema oleks me jalgu pesnud, kui nii valus on?“

Liisi kindlasti seda ei teadnud, aga ta kaldus arvamisele, et ei oleks, kui nii valus on.

Muidugi õhtune jalgade pesemine polnud naljaasi. Varasemast kevadest saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa palja jalu ümber, esiteks ainult õues, niipea kui seal hakkas maapinda nägema, hiljem ka põldudel, mis varem lumest vabanesid, päterdades kas või poolest säärest lumevees ja külmas poris. Hakkasid jalad seal külmetama, siis lõigati kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred olid kuivad ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju huvitavam kui tahedal maal. Nõnda aina vaheldumisi, kuni mitte ainult labajalad, vaid ka pahkluud ja sääremarjad lõhkenud kuusekoore taoliseks muutusid. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepisarad. Aga kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas päike sinitaevas lumivalgete pilvede keskel, kui karjusid kured ja lõõritas lõoke. Keegi ei näinud neid verepisaraid jalul enne kui õhtul pestes ja ploomirasvaga sisse määrides. Rasvatükki paisteti aeg-ajalt tule ääres, ja kui ta pealt sulama tõmbus, siis võiti jalale ja hõõruti seal sisse: tehti kure naerimaa ära, et seal midagi ei kasvaks. Aga kurg oskas ikka nõnda külvata, et naerid kasvasid, sest temal olid abimeheks kevadine tuul, päike,

246