„Te räägite sellest ajaaugust, nii et minagi tahaks seda auku vaatama minna,“ ütleb Mari.
Lapsed vaikivad.
„Noh, kas ütlete, mis teil seal on,“ räägib Mari, „muidu lähen ma ise vaatama.“
Lapsed hakkavad nutma, esiteks Maret, siis Liisi.
„Mis hull auk teil seal aja sees siis õige on?“ ütleb Mari juba päris uudishimuga, astub lastele ligi, puudutab neid kätega, silitab, meelitab, julgustab.
Nõnda hakkavad lapsed rääkima ja jutustavad kõik: saepurust, laastudest, odrakaraskist ja isegi mullusest rukkitalgute nisuleivast, mille nad Oru poistele viinud.
„Miks te siis minu salaja võtsite?“ küsib Mari nisuleiva puhul.
„Kartsime,“ vastab Liisi.
„Olete ikka ka rumalad,“ ütleb Mari ja lisab juurde: „Et sinagi, Liisi, targem ei ole, ise juba suur tüdruk. Ega ma põleks keeland.“
„Sina ei ole meie ema, sellepärast,“ seletab Maret ja mõlemad hakkavad uuesti nutma.
„Kes seda ütleb?“ küsis Mari.
„Oru Joosep,“ vastas Maret. „Nende ema on rääkind, et sina ei ole meie päris-ema.“
Mari on nõutu. Nüüd on tema käes kord nutta, sest nüüd oleksid nagu lapsed juba arunõudjad ja tema vastuse-andja. Ta oli varemalt selle silmapilgu peale mõelnud, aga et ta nii lähedal seisab, seda ei oletanud ta mitte. Ta arvas ikka, et sellega aega küll on, aga nüüd on ta nii tühisel juhtumusel käes.
Esiteks ei oska Mari muud teha, kui tõmbab lapsed enda juurde ja silitab sõna lausumata nende sasipäid. Kõigil neil jooksevad silmist pisarad. Nõnda seisavad nad kolmekesi tüki aega haopinu taga, kust nad ei paista silma ei kambris olijaile ega õues käijaile. Ainult tüdruk Madli, kes alles lauda ja toa vahet tallab, imestab, mis see perenaine ometi nende lastega nõnda õhtuvidevikus seal haopinu taga seisab.
„Tead mis, Liisi,“ ütleb Mari viimaks ja tema hääl on tõsine ning emalik. „Sina oled suurem ja targem, sellepärast räägin sinuga. Oru Joosepil on õigus, mina olen teie võõrasema, aga ega te siis sellepärast pea nii-
244
