ühel pannil või ühes silgukausis sõrmitseda ega supilusikaga ühes ning samas vaagnas solistada.
Aga Oru perenaisele teeb vanamehe peenus muret, tema ei saa sellest hästi aru, sest tema on ju sauniku tütar ja temal on orja hing, nagu vanamees talle vahel ütleb. Ka ei tea ta, mida peaks ta sulasele ja tüdrukule muud lauale panema kui iseendale, oma vanamehele ja lastele. Võiks ehk ainult nõnda teha, et „perele“ annaks kolmanda, iseendale võtaks teise nädala leiba, sest värsket ei raatsiks ka ise süüa, kulub palju. Aga silku peaks samuti sööma nagu peregi ja silgusoolvesi peaks ikkagi kartulitorkeks jääma, sest ega ometi selle asemel või hakata rasvaga jahukastet tegema. Samuti pole ka ühtepuhku seapekki pannil säristada, muidu ei jätku ehk perele üheks korrakski nädalas. Piimaga on talvel muidugi suur pikk vahe, aina lõrbi haput kalja suutäiele peale rüübata.
XXVI
Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Vara-vara hommikul mindi kodunt välja, ilma et oleks pakasest või sajust hoolitud. Valgehakul jõuti metsa, pandi seal koormad peale ja alles hilja õhtul jõuti koju tagasi. Järgmisel päeval algas sama tegevus, ehk olgu siis, et heinad kodunt otsa lõppesid ja neid pidi vedama. Hobuste kõrvad kippusid lonti langema, kaelad nõkku vajuma, nagu oleksid neil kurjad vereimejad ja lihaõgijad laka all. Tehti katset ka veotalgutega, aga need ei õnnestunud, sest ilm juhtus olema tuisune ja hobustele võis ainult pooled koormad peale panna.
Kambrite ehitamise ajal olid Oru mehed ja hobused kutsumata appi tulnud, nüüd ei tulnud nad kutsudeski – sedavõrd oli üleaedsete vahekord aastate jooksul muutunud. Polnud küll vahetpidamata lausa tüli, aga vaen hõõgus ometi nagu tuli lees tuha all. Oli vastamisi nii palju vingerpusse mängitud ja teineteist tögatud, et andeksandmisest ja unustamisest ei võinud enam juttugi olla. Kodumail hoiti teineteisest eemale, juttu
238
