liste tagavara läbi. Pearu mürtsatas kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu:
„Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.“
„Pea ikka, pea,“ vastas Andres rahulikult, „mul peab kusagil veel tagavaraväge olema.“
„Tule välja, kui mees oled!“ karjus Pearu.
Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi taskust rahakoti, tegi selle lahti, otsis sealt sajalise ja pani ta kolmandaks teiste sajaliste juurde letile. Pearu tõmbas rahakotist neljanda sajalise: sedasama tegi ka Andres. Nüüd läks asi juba põnevaks niihästi ärplejail enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.
„Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!“ hüüdis ta Pearule, kui see oma viimase sajalise letile-virutamisega viivitas. „Püksid sõeluvad juba tusti? Kevadel lähed magasiaita?“
Pearu pani viienda katariina virna otsa. Viienda virutas ka Andres ja ütles:
„Tule veel, kui mees oled!“
Nüüd pani Pearu juba kahekümne viielise.
„Könn!“ karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.
Pearu pani veel kaks kahekümne viielist.
„Könn!“ karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.
Pearu otsis kümnelisi.
„Könn!“ karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.
Kogu kõrts aina rõkkas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised naersid heasüdamlikult.
Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama. Andres suurustas. Aga sel silmapilgul avanesid saksakambri uksed ja lävele ilmus Kassiaru Jaska – kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja –, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur
