ja klaasisööjaga! Kus su aru on? Ega Andres ometi Pearuks ole, kes teeb ja unustab. Tema kannatab, kannatab ja siis korraga – lööb lihtsalt maha, pistab kas või oma käega punase kuke saunaräästasse. Tema ei hooli. Ta ise ütles mulle kord Pearu kohta, kui see tema karjamaale vett paisutas, et: annaks teisele, litsile, kere peale, aga pärast löö teine, ligund, südametäiega maha, mine teise pärast veel Siberi. Niisuke mees on Andres. Ja hoia oma nahk, et sa minu sõnu kohe ei jookse edasi laterdama, siis tuleb pannal,“ ähvardas Madis.
„Sa andsid juba täna viimased korrad pandlaga,“ nuttis eit.
„Ega siis paljas rihm sinu vana naha peale änam hakka,“ vastas vanamees asjalikult.
Eit nuttis ja hädaldas:
„Nii on see saunanaise elu, ei tohi pererahva nimegi suhu võtta, siis on sul rihm küürul. Võtaks see ja teine niisukese meheroju, nagu see Juss oli! Ei mõista muud teha, kui ennast puua! Ja mina aitasin teda veel pesta ning riidesse panna! Ptüi! hauapõhja talle veel järele. Reostas sauna ära, mädand!“
„Eit, jäta see Juss hauaski rahu, saunas olid muidugi ta ümber nagu munas kana,“ ütles vanamees.
„Eluotsani mõnan teda hauapõhja,“ vastas eit. „Tema, raipe pärast pidin ma sinu käest peksa saama ja viimased korrad veel pandlaga!“
„Oled ennegi saand ja ikka lõugade pärast,“ ütles Madis.
„Miks see suu mulle on siis loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?“ küsis eit.
„Pane tähele, vanamoor, pannal tuleb veel täna,“ ähvardas vanamees. „Ennem näen vaeva sinu peksuga, kui et lähen omale uut ulualust otsima.“
Nüüd vaikis saunatädi. Aga mõttes siunas ta Jussi, Andrest ja Marit edasi. Heldene taevas, kui õelad on inimesed! No mis nad temast, vaesest vanainimesest, ometi tahavad? Poogu end üles või elagu peres, aga lasku ka temal elada. Kas on tema kellelegi halba soovinud, on tema kellegi vastu kurja südames kandnud? Mis võib tema sinna parata, kui ta sest päevast saadik, kus Mari oma rinna perepojale suhu pistis, teda enam
222
