Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/211

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


   Mõtles Andres siis: mis on lahti?
Mil saand Pearu küll mädand mahti?
Miks läeb sauna-Mari mul sohiks,
Pearu tegin ma ju üsna kohiks?

   Vahtis Marit ta siis eest ja takka,
ronis tema järel sängi, lakka,
aga tee sa, mis iial tahad,
Maril ponduvad kõhunahad.

   Andres ütles siis: „Põle viga,
minul paisub ju iga siga.“
Mari aga tõstis põrgukära,
karjus Andresele: „Võta ära!“

   Polnud muud siis kui pulmad taga,
et kõik oleks jälle tumm ja vaga,
muidu tulevad ju varrud kaela,
pista pea kas või sukapaela…

Mari luges ja luges, ta ei saanud kuidagi lõpetada. Ja imelik, laulutegija vastu polnud tal mingit viha, ta tundis ainult nagu meeletut hirmu.

Jälle hakkas tal väga kahju, et ta enne pulmi üksinda õpetaja juurde ei läinud ning temale oma südant tühjaks ei puistanud. Võib olla, et kui õpetaja oleks öelnud, et Maril selles asjas nii väga suurt süüd ei olegi ja et sellegi, mis tal on, annab jumal talle andeks, kui ta aga tõsisest südamest kahetseb, siis poleks see laul ehk Marisse sugugi nii valusalt kinni hakanud. Aga nüüd oli ta ilgete sõnade vastu kaitsetu. Need puresid tema südant ja õõnestasid rinda, sünnitades seletamatut piina. Ainuke lohutus, mis Mari endale leidis, oli see, et kui ta veel praegu Jussi pärast nõnda kannatab, siis ei võinud ta ju tema vastu nõnda olla, nagu laulusõna ütleb. Tema, Mari, peab laulust parem olema.

Üks oli Maril kohe selge: Andresele ei näita ta seda laulu mitte ega lausu tast temale sõnagi. Aga millegipärast ei saanud ta ka tema põletamisega hakkama, vaid tahtis ta iseendale mälestuseks hoida, et ei kustuks kahetsus. Aga kuhu ta panna, kuhu peita, et ta ei puutuks ei Andrese enda ega kellegi teise näppu?

Aga kui ta laulule hakkas peidupaika otsima, tuli tal

211