Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/21

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Krõõt. „Ütlesid, et kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.“

„Ega mul saha ette traavlit tarvis ole,“ vastas Andres. „Lõikab teine, nagu oleks maanteel.“

Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab, aga salakividega peab kohe võitlust algama: väiksemaile hoob alla, suuremaile tuli otsa.

Kivihädale seltsis varsti uus häda: veehäda. Madalamais kohtades oli põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil ega mil ajal. Sauna-Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:

„Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. Maltsa ja ohakaid.“

„Kas lina ka ei kasva?“ küsis Andres.

„Eks katsu, teine mees pidas neid vähe,“ põikas Madis vastusest kõrvale.

Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu riistaga või riistata, olgu kerge või raske kandamiga, iga kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga peremees ei näinud seda, kuigi ta istus vastu ust; perenainegi peaaegu ei näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.

„Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,“ ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. „Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.“

„Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,“ vastas perenaine, ja kui toast tagasi tuli, jätkas ta: „Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!“

„Isa-rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,“ ütles peremees.

„Jah, ilus lind, aga inetu hääl,“ arvas perenaine. „Nagu ei tulekski linnunokast.“

21