Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/197

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nimetasid, siis teadsin kohe, et see oli tol korral ometi Juss.“

„Tema mis tema!“ kinnitas Andres. „Ja kui ta jalad kuuseokstesse põleks kinni hakand, nii et komistama ajas, kes teab, kudas sel korral oleks läind. Siis ta oleks saand mulle ehk esimese sopsu selja tagant ära anda, sest ma olin ju pisut purjus. Aga komistamise ajal pöörasin ma ümber ja andsin talle jalaga või panin ainult jala ette, ma isegi ei tea õieti, nõnda läkski hoop põlve ligi.“

Andrese jutustust kuulates tõusid Mari silmad tulvil vett täis. Jussis oli ometi rohkem, kui tema kunagi oli oletanud. Peaaegu oleks Mari tahtnud, et ta poleks siis kuuseokstesse komistanud. Ükskõik, mis siis oleks tulnud, ainult kui Juss oleks saanud näidata, mis ta võis ja tahtis.

„Niikuinii oleks ta ehk minu sel korral seal vagaseks teind,“ rääkis Andres edasi, „sest minul põlnd ju kusagilt miskit löömariista võtta ja temal oli pikk puss käes. Mul oli küll peaaegu täis viinapudel taskus, aga see ei tulnd mul sugugi meelde. Alles pärast mõtlesin, et näeh, seal ta nüüd on see joobnud pea, lase ennast kas või ära tappa, aga ei märka pudeliga pähe valada. Nojah, tema oleks võind mu tingimata siis vagaseks teha, seda mõtlesin pärast, aga tal põlnd mehe südant. Kui selja takka ei saand ja esimene kord ei õnnestand, hüppas ta üle kraavi, metsa. Et ta pussi lunde viskas, seda mina muidugi ei näind, ei teand tähele panna.“

„Eks oli ometi hea, et kõik nõnda läks, nagu läks,“ arvas Mari nüüd, kui ta kuulis, mis Andres Jussist ja tema teost seletas. „Juss oli ehk ometi ainult Juss, muud ei midagi.“

Millegipärast läks Mari süda nagu tühjaks ja valusaks. Aga see tühi ja valus süda hakkas värisema ja värin kaldus nagu kehassegi.

„Nüüd sa tead kõik, Mari,“ rääkis Andres nagu kergendatud südamel. „Sellepärast joo, joo iseenda ja minu terviseks.“

Andres istus pingile ja tõmbas Mari põlvele. See hoidis ikka veel pudelit pihus.

„Ma oleks ehk täna kauemaks jäänd, aga sina tulid

197