Et peremeest teistele mõtetele viia, hakkas Mari kohtuasjast pärima ja laskis tal kõrtsitempudestki jutustada. Kui jutt saladuseni ja kolmekümne rublani jõudis, küsis Mari:
„Kas sul siis oli midagi saladust?“
„Muidugi oli,“ vastas Andres, „ja salaja kõrva sisse ütlesin talle sula tõtt, et ta teaks, muidu arvab viimati, et tema üksi on mees, kes krutskid mõistab teha.“
Andres peatus ja ootas, kas ehk Mari uudishimus veel midagi küsib, aga kui see vaikis ja nagu ootas, ei saanud Andres muidu, kui pidi kõik südame pealt ära rääkima, nagu ta seda oli teinud Krõõdagi päevil. Nii mõnigi kord olid neil siis vaidlused ja pahandused tekkinud, aga ikkagi pidi Andres Krõõdale aeg-ajalt oma südant puistama.
„Mina ise viisin Pearu oma rukkisse ja hakkjalgadesse sel korral,“ ütles Andres kavalalt naeratades. „Sest vaata, lugu oli siis nõnda, et kui mina öösel koju tulin, ise tukkusin peal, jäi hobune äkki seisma, ja kui silmad lahti tegin, et vaadata, mis on, oli Pearu oma vankri ja hobusega mul risti tee peal ees. Hüüan – ei kedagi, hüüan kõvemini – keegi ei kõssa, karjun kõigest jõust – vait kui haud. Ei kedagi, ronisin siis maha ja läksin vaatama: mis muud, kui Pearu täis ja magab vankris, nii et norin taga. Hobusel ohjad ratta all, ei saa edasi ega tagasi. Võtsin siis ohjad ratta alt välja ja pidin nad vankrile kinni siduma, et hobust koju saata, oma väravast mööda, aga äkki tuli mul hea mõte. „Ahaa, vennas, nüüd oled mul ometi ükskord peos!“ ütlesin iseendale. Saatsin siis oma hobuse kodu poole minema, panin ohjad istekoti alla, pöörasin Pearu linalaka ümber, ronisin ise ka vankrisse, et jälgi ei jääks, ja lasin läbi odra rukkisse, sealt hakkjalgadesse ning siis uuesti rukkisse, kus jällegi ohjad ratta alla ajasin, nii et põlnd võimalik edasi ega tagasi. Siis pistsin peenrale ja mööda peenart koju, õueväravasse, kus mära mind juba ootas ja vastu öhötas. Nõnda oli see, seda pead sa teadma, aga ää sellest kellelegi hinga, ainult sinule räägin, kuis asi oli. Pearule endale ütlesin ka kõrva sisse, et mina viisin, aga tal pole tunnistust, las ta teab, niisuke võrukael kui ta on.“
