„Mina pidasin kaubast kinni,“ seletas Andres. „Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu ta nad siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajat kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.“
Kõrts möirgas.
„Pearu on sees!“ hüüti mitmelt poolt.
Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.
„Ole ikka mees, Pearu,“ rääkis kõrtsmik. „Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?“
„Kõlbad, kõrtsmik!“ hüüdsid mehed naerdes.
Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asja-arutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes:
„Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda, niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.“
Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres on kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.
„Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,“ ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.
Vastuseks oli üldine hirnumine.
„Sinu sea mollile ma ei tule,“ vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamat teha: kogu kõrtsile anda.
190
