mata oli jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siis polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.
Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud oma vastase arvamist kuulda, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise nõnda oleks heast-paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud kunagi muud teinud, kui mööda teeservi süües lõpuks koju läinud. Üsna purju jäädes julges Pearu naabrimehelt minna seletust küsima, aga see vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see on kõik.
„Siis oled sina niisama rumal nagu minagi,“ ütles Pearu, kuigi ta oma sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui tema.
Andrest tabasid Pearu sõnad õigesse kohta: tema tahtis ikka Pearust targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele:
„Kes siis oma tarkust teisele õpetab.“
Ise muigas kavalalt.
„Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?“ küsis Pearu.
„Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,“ vastas Andres iseteadvalt.
„Mis sa maksu tahad, kui ütled?“ küsis Pearu. „Võta kümme rubla!… Säh kakskümmend viis!“
„Pane juurde,“ ütles Andres, „ega minu tarkus nii odav ole.“
„No kolmkümmend!“ karjus Pearu.
Kõrtsmik laskus rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil.
„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.
„No võta raha!“ karjus Pearu.
„Hea küll,“ ütles Andres viimaks, „kolmekümne eest
188
