kõrtsipõrandale selili kukkus. Aga sealt jalule ajanud, astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles:
„Miks sa mind lõid? Kõik reagivad ju, et sina sauna-Mariga…“
Jällegi lendas Pearu põrandale.
„Kui sa mind oma sauna-Mariga rahule ei jäta, löön su maha nagu konna!“ põrutas Andres Pearule.
„Ega sa kõiki ikka jõua maha lüüa, kes reagivad,“ karjus Pearu põrandalt.
„Sinu käest kuulen esimest korda,“ ütles Andres.
Pearu ajas end uuesti jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda lõi.
„Kaevan kohtusse!“ karjus Pearu. „Küll kohus seletab!“
Andres rüüpas viimase viinatilga klaasist, maksis arve ja lahkus ühes sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi endale tunnistajaid nõutama.
Järgmisel päeval teadsid kõik, keda asi huvitas, et Vargamäe mehed sauna-Mari pärast kõrtsis riielnud ja et Andres lubanud Pearu kui konna lõhki lüüa, kui ta veel julgeb sauna-Marit puudutada. Saunatädi kaudu puutus asi ka Jussi kõrvu. See tahtis esiteks kohe Andrese jutule minna, aga kui ta oli pisut järele mõelnud, jättis ta selle nõu katki. Kes teab, ehk sünnib temaga samuti nagu Oru Pearugagi, kui ta Andresele läheb Marist rääkima. Pealegi, mis oleks Jussil peremehele öelda? Et ta Pearule vastu vahtimist andnud? Aga mis siis ikka teha.
Juss mõtles ja mõtles, ta ei saanudki enam muud teha, kui mõtelda. Iga silmapilk leidis ta, et juba jälle seisavad käed töö juures, ainult mõtted liiguvad. Ainuke pääsetee – jällegi Mariga rääkima minna. Kuulata, mis tema ütleb, mis tema arvab, see otsustab.
Aga Mari oli nagu oma endise käbeduse ja sõnakuse kaotanud. Jussile näis, nagu oleks tal perenaisepõlves arugi vähemaks jäänud. Juss teadis ühtegi asja kindlasti, Mari ei teadnud sedagi. Juss teadis: Mari tulgu perest ära, Mari tulgu jalamaid perest ära.
„Armas aeg, kuis siis jalamaid saab,“ ajas Mari vastu, „lapsed, loomad ja kõik.“
170
