mees, kes läheb lehma alla, kui omal naine peres? Kas Andres läheks lehma alla? Oled sina läind? Sa äratad mu veel surnustki üles, kui vaja lehma lüpsa.“
„Nojah, olgu pealegi nõnda, aga mis meil sest?“ küsis vanamees.
„Ei midagi, ma muidu aga, oma inimene ju.“
„Ää räägi muidu ega asjagi pärast, parem on parem,“ arvas Madis.
Niisugune oli sauna-Madise arvamine pere-Andrese ja sauna-Mari asja kohta.
Aga Jussi arvamine oli teine. Tema küsis: kuidas võis Mari teisel pühal peremehega kirikusse sõita, kui ta ei tulnud temaga esimesel pühal? Seda tahtis ta Marilt teada saada. Kuid peres olid pühade tõttu kõik inimesed kodus, istus seal paar külalistki. Nõnda oli Maril pisut rohkem toimetamist ja tegemist ning Juss ei leidnud kuidagi mahti ega kohta, et seda küsida, mida ta küsida tahtis. Nagu möödaminnes ütles Mari kõigi kuuldes Jussile:
„Sa põle täna taga lapsi vaatamas käindki, kui ma kodunt ära olin.“
„Ei tulnd meele,“ vastas Juss otsekoheselt.
„Nii palju sina neist hoolid,“ ütles Mari naljataval etteheitel, millele Juss vastust ei leidnud.
Juss istus ja istus peres, aina oodates silmapilku, et saaks mahti Marile oma küsimuse ette panna. Aga see silmapilk ei tulnud ega tulnud. Juss kibeles juba ammugi minema, ei läinud ometi. Pakuti talle peres süüagi, Mari ise pani lauale, aga toit ei tahtnud kurgust alla minna, sest see oli pere toit. Tõstis õllekappagi suule, aga ei saanud kuidagi neelata.
Alles hilja õhtul küsis Mari Jussilt:
„Tahtsid õige minuga rääkida või?“
„Oleks taht jah,“ vastas Juss.
Ta tegi minekut ja Mari läks teda toa otsa saatma. Siin oligi see paik, kus Juss sai Marilt küsida:
„Miks sa täna peremehega kiriku sõitsid ja esimesel pühal minuga ei tulnd? Ma oleks ka perest hobuse võtt.“
„Peremees kutsus,“ vastas Mari.
„Mina kutsusin sind ju eile ka,“ ütles Juss.
166
