meid, sest tema oli meist mõlemast parem. Tema oli ka minu eidest, sellest minu lambasihvrest parem, sest minu eit põle niisuke, kui oli sinu eit. Peksteski põle minu eit nii hea, kui oli sinu eit peksuta. Nüüd on ta aga surnud, ning kui tegin öösel ja täna, pühapäeva hommikul, päev tõusis juba, soos silda, mõtlesin, et nüüd oleme kaks vaest vanameest Vargamäel. Kui lähme riidu, ja riidu me lähme, siis põle änam, kes ütleks hea sõna, vuataks hea silmagagi. Aga sinu eidel olid head silmad. Ja siis hakkas mul hirm seal soosillal minu ja sinu pärast siin Vargamäel. Nagu kaks kärbest istume siin sitahunniku otsas, kõnnime ja peame aru ning tühised on kõik meie arupidamised ja suured rehnutid. Seni kui elas sinu eit, oli meil ikka hea elu. Riidlesime mis riidlesime, aga ega me sellepärast halvasti eland. Me olime muidu niisama kaks kanget vanameest, üks ei kuuland ja teine ei and järele! Aga nüüd! Sinu veart eit on nüüd surnud, peame kahekesi tema matukseid ja mäletame oma kurja pattu. Ja põle änam kedagi, kes meid näeks ehk kuuleks, sest…“
Pearu mõttering tõmbus koomale. Lõpuks ei saanudki ta sõnadega kaugemale, kui keerles kadunud „veart eide“ surma ümber. Endal hakkasid silmad ikka enam ja enam vett jooksma. Habemekarvadelt tilkusid pisarad kuuerinnale, söögilauale ja viinaklaasi. Viimaks sai ta meel nii härdaks, et pidi tahes või tahtmata „kallile nuabrimehele“ kaela langema. Mis Pearu südame nii härdaks tegi, kas Krõõda surm, öösine teesillutamine, üleaedsega riidlemine või purjus pea, seda ei teadnud vististi ta ise ega teised.
Rava Kustas, kes Pearut tahtis pisut kainestada, küsis temalt:
„Misukese silla sa oma eidele teed?“
„Mis? Mis see Rava rädiseb?“ küsis Pearu.
„Ma küsin, et misukese silla sa oma eidele ükskord teed?“ kordas Kustas.
„Minu eit matab minu ja sinu, temale põle meie silda vaja,“ vastas Pearu. „Aga kudas sinu eidega lugu?“
Matuselised naersid, sest Kustas seisis oma hea suuvärgi peale vaatamata eide päka all.
158
