„Ei ma vist änam siit tõuse.“
„Ää hullu juttu aa,“ vastas talle Andres.
„Ei see ole hull jutt,“ ütles Krõõt.
Ja kui mees talle otsa vaatas ja tema näol ikka alles nagu õndsalikku naeratust nägi, siis aimas ta, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Tal oli nii imelik näha, et Krõõdal, kel kõik need aastad aina nukker nägu oli olnud, korraga nagu silmiski oleks naeruhelk. See võis küll surma pärast olla.
Sõna lausumata istus Andres sängijalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. Vahest ehk esimest korda elus mõtles ta tõsiselt oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla korraga niisugused mõtted.
Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema Krõõt võiks surra või et üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning pooled ööd rasket tööd tehes. Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrate silmade ja ägamise taga istub tõsine häda? Miks polnud ta tema sihvakamat kasvu ja peenemat konti kunagi arvesse võtnud? Ja ometi oskas ta seda teha iga hobusekronuga, kelle ta koorma veoks ostis. Igal märal ja igal lehmamullikal oli ta raskust arvesse võtnud, aga oma naisel mitte. Ta oli talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles: naine on ju inimene, mitte loom.
„Kui sõidaks õtte tohtri juurde, tooks ta kas või seia,“ ütles Andres naisele.
„Ei maksa, änam ei maksa, ma tunnen,“ vastas see. „Poiss võttis mu hinge.“
Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. Poiss võttis hinge! Tema, Andres, oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd oleks mõni tulnud, kel vägi ja võimus, kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks Vargamäe Eespere tagakambri uksest sisse astunud ja öelnud: „Tahad, ma teen poisi tüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama,“ siis oleks Andres praegu sõna lausumata nõus olnud.
Veel enam: ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud: „Tee tüdrukuks see poiss ja ka kõik teised poisid,
