Pearu, enne kui õieti jalad alla võttis. Harva sai teda mujal näha kui tagakambris. Nagu haavatud metsloom, kes koopas oma haavu lakub, lamas ta seal. Ning nõnda oli Vargamäe Tagaperes rahu maa peal ja jumalal inimestest hea meel. Eespereski tõmmati kergemini hinge tagasi, sest nüüd polnud karta veepaisutamist ega muud „rehnutipidamist“. Ei puudunud palju, et Andres oleks kahetsenud, miks küll just tema peksjaile peale pidi minema, muidu oleks ta ehk Pearu kiusust alatiseks lahti saanud. Pealegi, milleks hakkas ta teda sealt tee kõrvalt korjama, ta oleks võinud ta sinnapaika jätta.
Aga varsti mõistis Andres, et niisugused mõtted on kurjast ja et neid ei pea üldse mõtlema. Ta teab väga hästi, et ta ka tulevikus oma üleaedse tee äärest koju korjaks, kui seda tarvis peaks olema. Needki kurjad mõtted ei tekkinud otseteed Andrese omas peas, vaid Aaseme Aadu ja Hundipalu Tiidu sõnade tõttu. Sest kui need asjast kuulda said, ütlesid nad kohe Andresele:
„Lasnud ta olla, mis sa tast tahtsid! Arvad, et maksab sulle heaga kätte? Eks oota!“
„Heaga või halvaga, ükskõik,“ vastas neile Andres. „Kudas sa siis inimese just lausa surema jätad. Hing oli ju teisel alles sees.“
Aga sügiseks toibus Pearu jällegi. Juba nähti teda kõrtsi saksatoas. Jõulu eel tuli ta sealt juba kord hirmsa mürgliga koju. Näis, nagu tahaks ta nüüd seda tasa teha, mis ta aasta jooksul on pidanud tegemata jätma. Lõppes sellega, et Tagapere perenaine jooksis Eesperre pelgu, sest mees tahtvat teda tappa. Olid mingisugused segased asjad arutada, mis Pearu haiguse ajal sündinud.
Natukese aja pärast tuli Pearu eidele järele. Aga ta ei astunud Eesperesse sisse, vaid jäi õueväravasse teele ja hakkas sealt oma eite hüüdma. Andres läks välja, et naabrilt küsida, mis ta karjub ja miks ta sisse ei tule.
„Kus mu lambasihver on?“ küsis Pearu.
„Kust mina seda tean,“ vastas Andres.
„Ta tuli ju sinu õueväravast sisse.“
„Ei mina põle teda näind,“ kinnitas Andres. „Sinu eit on küll meil. Tahad ehk ise ka sisse astuda?“
Pearu võttis kutse vastu. Aga niipea kui ta kambrisse sai, küsis ta kohe:
