tööd vähegi mahti andsid. Vanemate kraavide ääres muutsid kased juba karva ja aastast kasvu. Andresele tegi see nii suurt rõõmu, et ta peaaegu igal pühapäeval ühes või teises kohas kraavikaldal kõndimas käis. Sealt tõi ta ikka hea meeleolu koju kaasa. Ja kui Krõõt vahel tütreid kuidagi meelde tuletas, ütles Andres naljatades:
„Minu pojad kasvavad soos kraavikallastel, sihvakad ja lopsakad teised, nii et aina lust vaadata. Mina võin surra, aga ei minu pojad niipea sure, need kasvavad ka pärast mind Vargamäel.“
„Seni kui võerad käed nad maha raiuvad,“ lausus Krõõt.
„Kännust tõusevad uued asemele, Vargamäel on visa seeme,“ ütles Andres.
Visadust oma kemplemises ilmutas Oru Pearugi. Tänavu elas ta küll Andresega rahus, aga seda mitte tüdimuse või väsimuse pärast, vaid et tal oli nüüd omas kodus tegemist. Ta oli endale uue sulase kaubelnud, ja nagu ikka, võimalikult tugeva, et see oleks toeks üleaedse vastu. Aga nüüd juhtus nõnda, et Pearu läks ise oma tugeva sulasega vastamisi. See sündis millalgi, kui Pearu jälle suure ajuga kõrtsist tuli ja õuevärava maha ajas, mille eest ta naist ja lapsi tahtis karistada. Kui kisa ja karjumine liiga suureks läks, ei suutnud Jaagup välja kannatada ja astus pererahvale vahele. Ta tuuseldas pisut marruläinud peremeest ja viis ta siis sängi magama. Küll oli Pearu sulasele küüntega näkku ja kõrri kinni karanud, aga sulane ei hoolinud. Lõpuks sai peremees hammastega sulase pöidlast kinni. Nüüd võttis sulane teisest taskust kinnise liigenditega noa ja pistis selle Pearule hammaste vahele. Nõnda päästis ta oma haavatud pöidla. Aga niipea kui Jaagup Pearu lahti laskis, kahmas see sängi ääre alt kirve ja oleks vististi sulase elu lõpetanud, kui see õigel ajal poleks saanud tooli löögiriistana tarvitada. Nüüd võttis sulane vöö ja sidus peremehe käed selja taha kinni. Nõnda viskles ja vandus ta, kuni uinus magama. Siis päästis perenaine ta käed.
Ärgates tegi Pearu näo, nagu ei mäletaks ta eilsest sündmusest midagi. Isegi sulasele ei lausunud ta ainustki
