Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/134

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Pikk kraav oli peaaegu ääretasa vett täis, kui Madis labidaga viimast turbatõket hakkas eest ära viskama. Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise läbi, kiskus labidalt mätta ja pistis kolinal ja vahutades jõe poole.

„Küllap võtab nüüd soogi varsti teise näo,“ arvas Madis.

„Aaseme poolt täidab alles peale,“ ütles Andres. „Sinna piirile peaks samasuguse tõmbama nagu see siin. Aga ei jäksa praegu, seegi kraav alles sulle tasumata. Kui lina- ja viljahinnad nõnda jääks, küllap siis…“

„Mis nüüd peremees selle maksuga nii kibeleb, mul aega oodata küll, ega raha sinu käest kaduma saa,“ ütles Madis.

„Seda küll mitte.“

Natukese aja pärast ütles Andres teist juttu tehes:

„Sa oleks võind ikka minu juurde jääda, küllap oleksite Jussiga mõlemad ruumi leind.“

„Mis nüüd peremees sellest,“ vastas saunamees. „Las ma läksin pealegi, on minul ja Jussil nõnda lahedam. Ega me sellepärast pahukses ole.“

„Pahukses mitte, aga…“

„Ega see Orugi hea silmaga näe, et mina seda kraavi kaevasin,“ seletas Madis. „Juba mineval aastal kutsus mind ära, tahtis panna omale kaevama. Mõtlesin, et eks saa näha, mis ta teeb, kui ma ei lähe, aga ei tänini midagi.“

Nõnda katsus Madis Andrest lohutada: olles nii-öelda Tagapere saunik, tegi ta ometi Eespere tahtmist. Pearule püüdis ta asja muidugi teisiti valgustada. Seega lootis ta kahe tugeva vahel häid päevi elada, et poleks tööst puudu ja et oleks leiba küll.


XVI

Jussi ja Mari abielu teise aasta algul sündis neile poeg.

Rõõmus oli Mari, veel rõõmsam ehk Juss, kelle kõverad jalad hommikust õhtuni naise ja lapse ümber sibasid. Juss oleks tahtnud nüüd kõik üksi teha. Maril

134