Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/128

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Võib-olla kui Pearu oleks käskinud, siis oleks ta ise tema juurde läinud ja enda tema kätte andnud. Sest on ta juba kord koera tapnud, siis tehku ta ka temaga, nagu ta heaks arvab. Aga koera surm rabas laskjat ennast peaaegu samuti kui poissigi. Ka Pearu oli oimetu valus sipleva looma ees, sest selle surma polnud ta milgi tingimusel tahtnud. Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud.

Nõnda oli poisil aega toibumiseks. Kui Pearu end lõpuks liigutama hakkas, oli Matul uuesti hing sees ja ta pistis kõigest jõust jooksma. Otseteed jooksis ta koju, ilma et oleks mõelnud, kuhu loomad jäävad või mis nendega saab. Nuttes jutustas ta seal perenaisele, mis metsas oli sündinud.

„Mis nüüd saab?“ küsis see nõutult ja pühkis silmi, sest oli ju veri valatud, kuigi koera veri.

Kodunt jooksis poiss välja äärde peremehe juurde, kes seal aeda tegi.

„Ah seda ta paugutaski oma püstoliga,“ ütles Andres. „Harjutas laskma.“

Ka tema ei teadnud alguses, mis teha. Aga siis läks ta poisiga koju ja sealt lepiku poole väljale Jussi juurde, kus see sõnnikut sisse kündis. Sellel laskis ta hobuse põllu äärde ajada ja võttis ta endaga sohu kaasa – tunnistajaks.

Kui nad sinna jõudsid, kuhu olid jäänud loomad ja Pearu ühes surnud koeraga, siis ei leidnud nad siit enam kedagi. Ainult sel paigal, kus Matu tõenduse järgi oli lamanud surnud koer, oli näha rohul ja samblal midagi pruuni.

Kuulati loomade kelli. Poiss näitas piirikraavi poole. Sinna mindigi loomadele järele. Aru pidades astusid nad piirikraavi kaldale. Sel silmapilgul kostis teiselt poolt Pearu hääl, kes ütles:

„Tulge korjake oma raisk minu mua pealt ära!“

„Ta, sinder, on surnud koera seia vedanud,“ ütles Matu.

„Ää sa valeta seal, võrukael!“ karjus Pearu, kes poisi sõnu kuulis. „Või mina vedand. Aga kes ajas koeraga minu mua peal tedrepoegi taga? Kes ässitas koera minu kallale? Mul seared praegu veel verised.“

128