„Ikka Jussiga, ei muu kellegiga,“ kinnitas tüdruk ja endal ilmusid silma pisarad, kui ta perenaisele otsa vaatas. Ka Krõõda silmad tulid vett täis ja nõnda vahtisid nad vastastikku märgade silmadega, nagu mõistaksid nad teineteist sõna lausumata.
„Ja siis tahate Vargamäe sauna minna?“ küsis perenaine.
„Oleme seda mõelnd ja arutand… Ehk saaks ka lehmamullika ja lambatalle, Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. Siis oleks omast käest supivalgus ja ka sukalõng. Teeksime teile tööd ja tasuksime nõnda kartulivagude ja lehma karjamaa eest. Lubate vahel ehk pisut linugi maha teha, saab särgi- ja püksiriiet. Ja iga kord, kui ma seda mõtlen, hakkavad mul kohe silmad vett jooksma. Juss on üksik poeg, teda kroonu ei võta. Noorevõitu ta ju minule on, aga eks ta kasva, küllap tast mees saab.“
„Hea süda on tal,“ ütles perenaine. „Kui ilusti ta lapsega vahel mängib, laps kohe armastab teda.“
Mari silmad tõusid uuesti vett täis: perenaise sõnad liigutasid teda südame põhjani. Ja nüüd ei saanud ta muidu, kui pidi jutustama, kuidas kõik heinamaal oli tulnud ja mis seal oli sündinud. Tuletas meelde Jussi sõnu: peremees tapab tööga, Mari naeruga.
„Eks ta vaeseke vaeva ole siin küll näind minu vanamehe kõrval,“ lausus Krõõt, „sest see lõhub ju tööd teha, nagu teeks ta viimast päeva. Aga Jussi kont oli ju meile tulles nõrk. Vaevast ja tööst ta jaladki kõveraks on läind, mis muud.“
„Olen mõelnd, et kui lapsed…“ tahtis Mari öelda.
„Ega siis sellepärast lastel kohe,“ lohutas perenaine.
Naised olid oma jutust sedavõrd huvitatud, et vokirattad seisma jäid. Ja tasakesi küsis Krõõt:
„Ega te asjad siis veel sedasi ole?“
„Ei, perenaine,“ tõrjus tüdruk küsimuse tagasi. „Ei seda, muidu poeb teine vahel minu juurde. Ta on ju nagu laps vahel.“
„Hoia oma nahka, Mari,“ kinnitas noor perenaine elutargalt.
„Küll hoian, perenaine võib mureta olla,“ vastas tüdruk.
112
