Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/102

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Vastuseks hakkas tüdruk naerdes laulma:

„Jussike, Jussike,
Vargasoo ussike!
Nipinapi kaelake,
Limpalampa jalake!“

Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust, pani selle sinnasamasse, ja ilma et kordagi tüdruku poole silmi oleks tõstnud, ütles ta, endal huuled tõmmutasid imelikult-imelikult:

„Anna vikat ja luisk peremehe kätte, mina enam ei niida.

„Kuhu sa siis lähed?“ küsis Mari kohkunult, ja tema silmadesse ilmus vaade, mis tal oli jõe ääres, kui Juss pidi uppuma. Oleks Juss nüüd neid silmi jälle näinud, siis ta oleks tundnud, et Maril on peaaegu hirmunud lapse silmad. Aga Juss ei näinud, sest temal oli selg Mari poole, kui ta läks.

„Juss, kuule, kuhu sa lähed?“ hüüdis Mari talle järele. Aga poiss ei vastanud, nagu ei kuulekski ta tüdruku sõnu. Ta läks ainult oma rangjalgade ja kenus kaelaga.

„Juss!“ hüüdis Mari kolmat korda päris hirmunud häälel, sest poiss hakkas juba põõsaste vahele kaduma. Ja kui ta ikkagi ei vastanud, siis ei saanud Mari muidu, kui pidi talle järele jooksma, ka oma vikatit heinamaale maha jättes. Mari tahtis tingimata näha, kuhu Juss läheb ja mis ta mõtleb teha.

Aga Juss ei läinud kuigi kaugele, ainult põndakule, kus kasvas mõni laiaoksaline kuusk ja nende ümber tihnik. Seal jäi ta ühe kuuse all kännu äärde seisma, võttis pükste pealt nööritüki, mis tal kahekordselt ümber keha oli, pusis selle kallal midagi ja sidus ta siis otsapidi kuuseoksa. Oli ta sellega valmis, tegi ta nööri otsa silmuse, astus kännule ja tahtis silmuse kaela pista.

„Juss!“ kiljatas Mari, jooksis poisi juurde ja karjus: „Mis sa, hull loom, ometi teed?“

„Poon enda üles,“ vastas poiss otsustavalt.

„Juss, armas Juss!“ ütles tüdruk nüüd ja võttis silmusest kinni. Tema hääles oli äkki nii palju lapselikku hirmu ja õrnust, et Juss talle tahtmata otsa vaatas.

102