„Aga mehed ju ainult räägivad nõnda,“ seletas Karin edasi, „ega nad siis sellepärast kohe teeröövliks ja mõrtsukaks hakka. Minu mees pole tänini veel ühtegi inimest tapnud ja vargile pole ta ka läinud. Ma olen talle mitu korda öelnud, et vaata, mis teised mehed oma naiste pärast teevad, koorivad sõbrad puhtaks, teevad pangad paljaks, lähevad pankrotti. Tee ometi sina ka midagi! Näita, et oled mees, ütlen ma, vaata ometi, vana Köögertalgi tegi oma naise pärast pankroti.“
„Kes seda ütleb, et naise pärast?“ küsis Paralepp huvitatult.
„Aga kui majad on naise nimel,“ vastas Karin.
„Ah soo!“ venitas Paralepp. „Aga räägitakse, et need majad ei jää kunikski naise nimele.“
„Miks nii?“ küsis Karin omakorda suure huviga.
„Proua Köögertal on kunstist huvitatud,“ ohkas Paralepp, nagu teeks kunst ta raskemeelseks. „Aga tema ei saa kunsti ilma kunstnikuta maitsta ega arendada. Noh, ja kunsti ning kunstnikkude arendamine ning maitsmine läheb väga kalliks maksma. Sellepärast võlad, obligatsioonid. Kui kaua see nõnda võib kesta.“ Äkki tuli Paralepal midagi meelde, ta vaatas käel kella ja ütles: „Vabandust, aga ma pean minema. Mis oleme sõpruses rääkinud, jääb meie vahele. Proua Köögertali kunsti ning kunstnikke õpime loodetavasti varsti koha peal tundma. Mina ajan need asjad joonde, olge mureta. See pole muidugi veel mõni teerööving ega roim, mida teie mehelt nõuate, aga ehk lepite alguses sellega, armuline proua.“
„Aga kas teie võiksite naise pärast mõrtsukaks saada, kui te teda väga armastaksite?“ küsis Karin, ja kui Paralepp jäi talle arusaamatuses otsa vahtima, lisas ta seletuseks juurde: „Ütleme nõnda, et mitte kohe tegelikult, vaid mõttes. Et oskate üldse mõelda, et võite mõrtsukaks saada, kui kõik nõnda oleks ja tuleks, nagu ühel mõrtsukal olema ja tulema peab?“
„Mõttes olen mõrtsukas juba praegu,“ vastas Paralepp sügava kummardusega.
„Aga minu mees ütleb, et tema ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla,“ ütles Karin.
