seltskonda. Igakord punnib ta vastu, enne kui ta fraki selga ajab ja minuga kuhugi tuleb. Näiteks praegugi: mina ütlen temale, et vii mind Köögertalide juurde mingile olengule, kus ma saaksin vana endaga paar sõna rääkida, aga tema ei mõtlegi seda teha. Niisuke on ta. Mis on mul sest siis kasu, et ta pole seelikukütt. Ennem juba seda, aga tehku, mis vaja teha. Korraldagu, sest tema on mees.“
„Teil on üsna õigus, kallis proua,“ ütles Paralepp. „Aga kas mina ei võiks korraks teie mehe asemele astuda, mis puutub fraki selgatõmbamisse?“
„Kuis nii?“ küsis Karin üllatatult, nagu ei saaks ta millestki aru.
„Väga lihtsalt: mina viin teid Köögertalide juurde, mina korraldan kõik,“ ütles Paralepp.
„Aga teie oma abikaasa?“ küsis Karin ikka veel nagu üllatunult.
„Minu oma abikaasa,“ kordas Paralepp õlgu kehitades ja vaatas nukralt Karinile otsa. „Minu abikaasaga on umbes sama lugu, nagu teil oma abikaasagagi. Üks ei armasta frakki, teine ei salli tualette. Minu naisel on selleks oma mõõduandvad põhjused, kuidas on lugu teie mehega, seda ma ei tea.“
„Minu mehel pole mingeid põhjusi,“ ütles Karin. „Mitte mingisuguseid.“
„Noh, siis ta lihtsalt ei hooli teist, ei võta teid küllalt arvesse,“ arvas Paralepp.
„Sedasama olen ka mina temale öelnud,“ tähendas Karin.
„See on otse uskumatu, millise pimedusega on mõned mehed iseoma naise suhtes löödud!“ hüüdis Paralepp ja küsis siis: „Kuidas teie tutvusite oma mehega?“
„Tutvusin!“ hüüdis Karin nagu meelde tuletades. „Ma polegi temaga tutvunud!“
„Suurepärane!“ hakkas Paralepp naerma. „Te polegi veel oma mehega tutvunud! Siis teil lapsi ei ole, mis?“
„Kolm last on, üks surnud, kaks elavad, mõlemad tütred,“ seletas Karin.
