„Jah, mis ikka saab,“ vastas Paralepp.
„Ja pole mingit pääsu?“ küsis Karin.
„Pääsu juba leiduks,“ venitas Paralepp ja vaatas Karinit kõigis tema kehakõverdusis nagu arvustavalt, raputas siis tõrjuvalt pead, naeratas kavalalt ja ütles: „Aga ei maksa, kallis proua, ei maksa vana Köögertaliga, parem las isa läheb istuma.“
„Aga mina tahaks ometi katsuda, kas ma ei saaks oma isa aidata,“ ütles Karin, „ja selleks ma paluksin teie abi.“
„Kõige suurema lahkusega, niipalju kui oleneb üldse minust,“ vastas Paralepp ja võttis nagu ebateadlikult Karini käe, silmitsedes iga tema sõrme üksikult. „Kellesse olete oma kätega, isasse või emasse?“ küsis ta.
„Ennem emasse,“ vastas Karin ja tõmbas käe tagasi, nagu paneks ta alles nüüd tähele, mis sünnib.
„Ma arvasin ka seda,“ ütles Paralepp.
„Miks nii?“ küsis Karin.
„Saab siis kõigele vastata?“ küsis Paralepp.
„Saab küll,“ ütles Karin.
„Noh, siis vastake: kas teie olete õnnelik?“ ütles Paralepp.
„Seda ma ei tea,“ vastas Karin. „Vahel olen, vahel ei ole. Ja teie?“
„Minu naise emal pole vist olnud niisukesi käsi nagu teie mehe naise emal,“ ütles Paralepp.
Karin ei saanud kohe hästi aru, mis see pidi tähendama, aga ometi tundis ta, et tal tõusis palav hoog näkku ja et sellest pääseda, tegi ta teist juttu, öeldes:
„Mina peaksin oma isa asjus vana Köögertali endaga rääkima.“
„Selle seelikukütiga, kui nõnda lubate väljenduda?“ tähendas Paralepp.
„Teie mõistate mind võõriti,“ ütles Karin. „Ma mõtlen, nimelt, kusagil seltskonnas, niiöelda juhuslikult. Ja teate, mis mina olen tähele pannud: kõik seltskonnamehed on suured seelikukütid. Jaa, jaa, see on nõnda, ei aita midagi, et teie tahaksite vastu vaielda. Ainult minu mees on teisiti. Aga tema ei armasta ka
