teaks ja te ei mõistaks mind võõriti, ei teeks etteheiteid.“
„Ma hakkan tõepoolest kartma,“ ütles Karin, keda erutas Paralepa pikk sissejuhatus.
„Teil ei ole karta midagi,“ ütles Paralepp.
„Kel siis? Minu mehel, lastel?…“
„Teie isal, härra Vesiroosil,“ seletas Paralepp. „Ma tahtsin teile juba varem rääkida, aga kahtlesin, kas maksab, kas tohin, aga lõpuks otsustasin ometi. Sest ma tahtsin teile öelda, et kui mina ei võtaks seda asja oma kätte, siis võtaks selle mõni teine ning see võiks veel halvem olla, sest asja saab ju ajada ja pöörata nii või teisiti. Te ehk isegi olete kuulnud, et teie isa, härra Vesiroos, teinud, nagu öeldakse, Köögertalile ühe ä’ä. Muidugi, asi oleks võinud halvemini lõppeda, tähendab hammaste murdmine ja nõnda, aga seda, jumal tänatud, ei ole, nii et…“
„Aga minu isa rõõmustas just, et ta Köögertalil vähemalt paar hammastki kurku löönud,“ ütles Karin sama vihaga, millega neid sõnu oli rääkinud isagi.
„Armuline proua,“ hakkas Paralepp suure häälega naerma ja vajutas kokkulitsutud paberossi harvade hammaste vahele, „juhin teie tähelepanu asjaolule, et Köögertal on minu klient ja teie isa tema vastane, nii et mina võiksin teie avameelsust kurjasti tarvitada.“
„Seda ei karda ma kunagi!“ hüüdis Karin. „Eluilmas ei usuks ma seda.“
„Soo!“ tegi Paralepp imestunult. „Miks nii?“
„Mul on teie vastu niisugune usaldus, härra Paralepp, et…“ hüüdis Karin.
„Väga hea,“ ütles advokaat, „siis räägime nagu kaks head sõpra.“
Nende sõnadega tõusis ta toolilt, läks seina äärde tiivani juurde, pöördus seal ümber Karini poole ja ütles kummardudes:
„Kallis proua, tulge istume siia, seal laua ääres on nagu liiga vormilik ja ametlik.“
Nõnda siis nad istusidki kõrvuti tiivanile, kuhu Karin keris varsti oma jaladki.
„Mis siis saab selle papa asjaga?“ küsis ta.
