hetpidamata, pealegi veel nõnda, et ta ise sel silmapilgul ei vaadanud Karinile otsagi, vaid korraldas laual oma pabereid, millise delikaatsuse eest Karin oleks võinud talle kolmat korda kaela langeda.
„Kõik on kõige paremas korras,“ rääkis Paralepp edasi ja pööras oma niiskekstõmbunud silmad Karini poole, kelle pilk muutus ka niiskeks, nagu ta ise kartis, sest Paralepa silmade läikest arvas ta aimavat, et see mõistab kõik, on aga nii õrnatundeline — jah, just õrnatundeline, kinnitas Karin iseendale, — et püüab sellest mitte kuidagi märku anda. Ta säästab mind, mõtles Karin ja leidis äkki, et see uus sõna väljendab kõige paremini Paralepa teguviisi, nagu ka iga uus mood näib kõige ilusamaks tegevat naise keha kenadused. Aga kuna Karin nõnda mõtles ja niiskel pilgul Paralepale otsa vahtis, jätkas see südamlikult: „Ärge tehke omale vähematki muret, ilus proua. Veeretage oma mured seekord minu peale. Mina korraldasin selle asja, mina ka vastutan, et teil ei tule mingeid raskusi. Te arvasite viimati, et hea oleks, kui niipea ei tuldaks nõudma, sest teil oleks raske lähemal ajal lunastada. Ka selle eest on muretsetud, nii et…“
Paralepp poolitas lause, võttis paberossikarbi, avas selle, tõusis toolilt ja ulatas viisakalt Karinile, öeldes:
„Tohin ehk paluda? Väljamaa kraam, mitte meie oma pinutagune. Sünnib suhu pista.“
Karin võttis paberossi vastu ja Paralepp ulatas talle tuld, aga ta tegi kõik nõnda, et Karin pidi tundma, millise hea meelega teine talle pakkus ja andis: nagu oleks selles suur tükk õnne.
Kui mõlemil suitsud suus ja nad ühisesse tuhatoosi mõni aeg olid oma käsi ulatanud, ütles Paralepp nagu teatud pingutusega:
„Te tulite täna õigel ajal, kena proua, mina mõtlesin teile just helistada.“
„Mis siis on?“ küsis Karin teatud ärevusega.
„Palun mitte ärrituda, mitte ärevaks saada, asi pole seda väärt. Tahtsin teid ainult informeerida, et te
