„Mis olen mina sinule teinud? Olen mina saanud sind panna lapsi ilmale kandma või neid oma rinnaga toitma?“
„Üht kui teist tahtsid sina ise samuti nagu minagi,“ vastas Indrek.
„Ma olin noor ja rumal, ei tundnud elu, sellepärast,“ ütles Karin. „Mõnikord kahetsen nii hirmsasti, et ma pole teisiti elanud. Kui oma meeski seda hindaks! Aga ei, see näeb ainult noori, kes pole veel lapsi ilmale kandnud ega neid oma rinnaga imetanud. Kui seda mõtlen, siis tõuseb metsik viha kõigi meeste ja ka sinu vastu. Tahaksin teile kõigile seda kurja kätte tasuda, mis te meile teinud.“
„Kui naine tahab mehele kätte maksta, siis võib ta seda kõige paremini armastusega,“ ütles Indrek mõttes.
„Mis see siis jälle tähendab?“ küsis Karin, nagu aimaks ta hädaohtu.
„See tähendab seda, et minu armastusest poleks jätkunud meie abieluks. Sinu armastus oli suurem kui minu oma ja nõnda sai minust rikka Vesiroosi ainuke väimees ja majaomanik.“
„Ma palun, majaomanik olen mina,“ tähendas Karin vahele.
„Nõnda siis ainult väimees ja oma naise mees, muud ei midagi,“ jätkas Indrek. „Kel sest kasu, mina ei tea, aga minule on toonud see ainult kahju.“
„Ja sul pole häbi seda mulle öelda?!“ hüüdis naine.
„Ei ole,“ vastas Indrek lihtsalt. „Enam ei ole häbi. Kas minust muidu midagi oleks saanud või kas ma kellegile kasulik oleksin olnud, seda ma ei tea, kindel on, et praegu ei ole ma midagi ja mind pole õieti kellegile vaja.“
„Sa oled lihtsalt hirmus!“ hüüdis Karin nõutult. „Aga see, et olen mina ja et meil on lapsed, ei ütle sulle midagi? See on sulle ükskõik?“
„Sina ja su lapsed oleksid ehk õnnelikumad, kui neil oleks mõni teine mees või mõni teine isa,“ arvas Indrek.
„Tähendab armukadedus, et ma julgesin Paralepa
