ei tahtnud sa mulle anda, vaid läbi lille öelda, et mina kõlban veel ainult vanale Köögertalile. Jah, just seda tahtsid sa mulle öelda, ära püüa ometi tagasi ajada, kui asi on päevaselge!“ hüüdis Karin, kui ta nägi, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda. Siis aga jätkas ta endisel toonil: „Aga mina ütlen sulle, pea seda meeles, et mul on paremaid, kui on vana Köögertal, palju paremaid! Sama rikkaid, aga palju nooremaid, kes ainult ootavad minu märguannet, et ümmardada mind põlvitades. Nimelt just põlvitades, seda pead sa teadma, kuna sul pole aimugi, mis on naise ees põlvitamine.“
„Aga Köögertali pidu, kuis jääb sellega?“ küsis Indrek.
„Sinna kantakse mind kätel, kui ma aga tahaks, kui ma ainult oma väikese sõrme otsagi liigutaks, seda pead sa teadma.“
„Siis on ju kõik korras,“ ütles Indrek nagu kergema südamega.
„Ja muidugi!“ hüüdis Karin. „Igatahes sinu abi ma selles ei vaja, seda ära karda. Löön ilmas oma jõuga läbi.“
Nõnda lõppes viimane rääkimine, nagu eelmisedki, ei millegagi. Aga Karini lükkas ta ometi uuele mõttele. Tõukajaks oli Indreku soovitatud abinõu. Karin ütles küll, et tema teab isegi seda abinõu, sest seda tarvitavat paljud naised oma meeste ja iseeneste kasuks, aga ometi ei tulnud ta mõttele sama abinõu mängu panna ka oma eesmärgi saavutamiseks. Ka siin oli ta arenemises ümbritsevast ilmast maha jäänud. Kui aga Indrek seda meelde tuletas, siis Karin otse jahmatas iseoma rumaluse pärast, kuidas ta küll ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud.
Hiljem üksinda asja arutades, Karin otsustas nõnda, et tema ei mõtlegi enam Köögertalide poole minna, kuigi teda sinna kutsutaks, vaid tema teeb ainult proovi, et kas see abinõu, see meestele ärialal kaasatöötamise abinõu aitab või ei. Täpsemalt: et see abinõu üldiselt aitab, selles Karin ei kahelnud, aga teda huvitas küsimus, kas ka tema ise oskab seda abinõu nõnda tarvitada, et ta aitaks. See oli kogu asja tuum, mitte mi-
