ja elaksid jumalarahus edasi, käiksid ainult tänaval ja kinos noori tüdrukuid vahtimas, neile silmi tegemas, sest need lähevad alles uhtivuhti, sinu oma naine aga ägiseks kodus. Aga oota, ma sulle veel näitan! Küll mina su krutskid tunnen! Hakkan veel rohkem võimlema, lasen end veel sagedamini masseerida, riietan enda kui moenuku, sest seda ma veel võin, selleks pole mul vaja sinu sõrmede vahelt su närust näljaraha manguda.“
„Ja see kõik on selleks, et pääseda Köögertalide juurde pidule?“ küsis Indrek.
„Jah, kõik selleks, ma ei häbene seda sugugi ütlemast!“ karjus Karin põlevail silmil.
„Üks abinõu on ehk olemas,“ lausus Indrek mõttes.
„Aga selle hoiad sa muidugi targu endale,“ ütles Karin nöökavalt.
„Pisut imelik iseoma naisele seda abinõu soovitada,“ arvas Indrek.
„Sa oled lihtsalt häbematu!“ hüüdis Karin nüüd.
„Ma pole ju veel midagi öelnud,“ vastas Indrek.
„Sellepärast oledki! Ainult õrritad, muud midagi,“ seletas Karin.
„Sa peaksid katsuma vanale Köögertalile külge lüüa,“ ütles Indrek nüüd.
„Ah see ongi sinu suur abinõu, mida oma naisele ei või soovitada!“ hüüdis Karin põlastavalt. „Aga seda abinõu ma tean isegi. Kõik naised teavad seda abinõu. Mine kuula! Seda nimetatakse meestele kaasatöötamiseks ärialal. Sina muidugi ei tea seda…“
„Küllap tean,“ ütles Indrek vahele.
„Aga mis sa siis sest soovitad, kui sa tead!“ hüüdis Karin. „Ajad sina ka mõnda äri, et mina peaksin sulle kaasa töötama? Norid sa kusagilt laenu, et ma peaks minema mõne käemehe või pangahärra juurde teed tasandama? Sa ei tee ju seda. Milleks sa siis soovitad mul külge lüüa? Ah?! Kas sa ei vastaks kord selge sõnaga?! Tahad sa minust juba lahti saada? On sul minust himu täis? Oled tüdinud? Ma olen sulle vastik? Ajan jälkuse peale, mis? Haa! Nüüd kukkusid oma nõuandega sisse, nüüd andsid enda ära! Mitte nõu
