les Karin kord Indrekule. „Otsi nüüd oma tarkus välja, mis sa raamatutest lugenud, ja ütle, mis ma pean tegema.“
„Raamatutarkuse järele peaksid sa selle asemel rahulikult koju jääma ja Köögertali peale käega lööma,“ vastas Indrek.
„Aga näe ei mõtlegi seda teha!“ hüüdis Karin vastu. „Sinu kiuste ei mõtle. Esimesed aastad mängisin kodukana, aga mis ma sest sain? Ainult poja viisin surnuaiale!“
„Oleks sa kodukana edasi olnud, siis oleks sul juba ammugi võinud uus poeg olla,“ vastas Indrek.
„Muidugi sinu arvates olen mina ainult selleks olemas, et käia kõht punnil ees! Aga kes ütleb, et järgmine on poeg? Aga mis siis, kui jälle tütar? Kui ma sinuga ei saagi enam poega, mis sa siis ütled?“
„Ütlen, et ka tütred on inimesed. Mõnikord rohkem väärt kui pojad,“ vastas Indrek.
„Mitte midagi ei ole nad väärt!“ hüüdis Karin. „Mina ise istun siin, nagu õnnetusehunnik. Ja üldse, ma ei taha kuulda, kui sina räägid. Sa räägid minuga, nagu polekski ma naine, vaid aiateivas.“
„Teibad on ju nüüd moodis,“ ütles Indrek.
„Hea küll, siis ma viskan oma plastika, viskan tantsutunnid, viskan masseerimise, viskan kõik ja hakkan sööma nagu hobune. Las lähen paksuks nagu vana läsu, küll ma siis näen, kuidas see sulle meeldib,“ rääkis Karin ägestuses.
„Minule meeldib kõik, mis sulle hea,“ vastas Indrek.
„Sinule meeldib muidugi kõik, sest sul ei ole maitset!“ karjus Karin peaaegu nutul. „Ilmas pole üldse asja, mis sulle ei meeldiks. Aga ma tean, miks sulle kõik meeldib, miks sulle just kõik inetu meeldib. Ära sa arva, et ma seda ei tea. Tean! Sina tahad, et ka minule meeldiks ainult inetu, et ka mina ise oleks inetu, et ma laseks enda inetuks minna, et ma ise teeks enda inetuks. Just seda sa tahad, sest siis sa võiksid kindel olla, et ma ei leia kusagil poolehoidu. Siis oleks su süda rahul. Jätaksid mu kui tuhakoti sinna paika