IX.
Vesiroos oli varemalt kuulnud teiste pankrottidest ja siis polnud ta kuidagi suutnud mõista, kuidas küll arukas inimene võib nõnda elada ja asju ajada, et läheb pankrotti. Üldse — mis tähendab, et inimene läheb pankrotti või on pankrotis? nõnda küsis ta. Aga nüüd oli tal päris selge, kuidas minnakse pankrotti ja ollakse pankrotis. Ja kui ta enne oli kaldunud uskuma, et pankrotis inimene on kas juhm või kelm, siis kippus ta nüüd vastupidi arvama, et pankrottiminejad on need ainsad arukad ja ausad inimesed maailmas. Näitena esitas ta ikka iseend. Oli temal arust või aususest puudu? Ei ju olnud. Jätkus mõlemast, et olla Eesti vabariigi kodanik. Ta oli mõnikümmend aastat „tegutsenud ärialal“ — nõnda ütles Vesiroos iseendast rääkides viimasel ajal, eriti pankrotipäevil, — ta oli hulga varandust hoolsa töö ja vaevaga kokku ajanud ning igal inimesel oleks võinud olla rõõm tema peale vaadata, sest temas esines elav eeskuju kõigile, kes rühivad edurada. Aga äkki tuli see mingi Köögertal, kes ise õieti midagi pole teinud, ainult riigikassat kergendanud ja panku „lakkinud“, nagu Vesiroos arvas, ning siis oli tema varandus paari väikese käeliigutusega läinud, nagu poleks teda kunagi olnud. Nagu poleks tema, Vesiroos, vürtspoodigi pidanud kahekordses majas, mille ta leivategijalt ära ostis, kui see arvas kasulikuks oma ärikapitali maja müümisega suurendada. Nagu poleks temal olnud ühendusi kogu endise kubermangu viinaajajatega ja nagu poleks tal olnud omal ajal sidemeid kõrgemais ringkonniski, nii et võis toiduaineid vagunitega välja vedada, kui kogu maa nälgis.
