Ta võttis saapad jalast, istus asemele ja hakkas endale valmisvarutud riideid peale seadma. Kui Indrek talle head und soovides tahtis lahkuda, oli Melesk juba uinumisel.
„Kustuta ahi, aitab,“ olid tema viimased sõnad.
„Ma jätan ta siia, tikud panen kõrvale põrandale, kui külm liiga kipub tegema, siis võid uuesti kütte panna,“ rääkis Indrek aseme ees seistes, küünal käes, aga Melesk ei vastanud enam. Tema oli juba valitsevast maailmakorrast paremasse läinud.
Indrek oli ülalt alla tulles enesega üpris rahul, käis mööda treppi ka välisukse juures ja avas korraks selle, nagu laseks ta kedagi välja, tuli siis tuppa, istus laua äärde ja luges seal tüki aega kõige rahulikumas meeleolus. Samuti magas ta öösi õndsa und ja läks hommikul harilikul ajal ja viisil tööle.
