ning kus puudub kord. Aga mis teevad uued võimukandjad tõelikult? Nemad jätkavad lihtsalt endist põrandaalust tegevust, ainult selle vahega, et enne õõnistasid nad oma isamaa, s. t. Venemaa maksvat korda, nüüd tahaksid nad miinid panna kogu maailmale alla. Ning võtted oma eesmärkide saavutamiseks on täpselt endised.“
„On see siis sinu arvates nii suur kuritegu, kui see kodanline rämps kord ära pühitaks?“ küsis Melesk.
„Minul pole küsimus praegu üldse selles, kas see on hea või halb, ülekohtune või õige, et ühe ühiskonnakorra asemele tahetakse panna teine. Mind huvitab ainult, kuidas seda tehakse. Enne oli käputäis idealiste, kes mõtlesid päästa oma kodumaa ja sugurahva. Selleks arvasid nad enestel õiguse olevat röövida, tappa ja üldse igasuguseid kuritöid teha. Isegi üksikute maade seadustikud näevad ette, et poliitiline tapmine ei olegi tapmine, vaid see on ainult ühest ilmakorrast teise saatmine — maalt taeva läkitamine, mis pole karistatav. Aga nüüd arvavad endised põrandaalused, praegused võimukandjad, et on võimalik muuta sada viiskümmend miljonit inimest idealistideks, kel peaks olema õigus kogu maailmas igasugu kuritöid toimida, et päästa sedasama maailma ja kogu inimsugu. Ideeliselt võib ju endistel põrandaalustel olla õigus, selle vastu ma ei vaidle, aga mina arvan, nende katse nurjub, sest ei ju saa mingisuguste abinõudega luua sadat viitkümmend miljonit idealisti. Isegi kui oletada, et ohverdatakse selleks operatsiooniks kolossaalne summa, kolmkümmend või viiskümmend miljonit elavat hinge, ka siis ei muutuks ülejäänud sada või sada kakskümmend miljonit idealistideks, kes poeksid vabatahtlikult oma idee pärast maailma põranda alla, et viia inimsugu vastu õnnelikumale tulevikule. Sunnitööga aga inimsugu päästa — see pöörane mõte võib tekkida ainult sunnitöölise peaajus. Nõnda arvan mina.“
„Arva pealegi,“ lausus Melesk toonil, mis ei lasknud oletada ei pooldamist ega vastuvaidlust, „aga mina olen väsinud ja tahan magada. Teine kord, kui ehk aega, sellest pikemalt.“
