„Vaimlisele õhkkonnale lähemale,“ katsus ta naljatada.
Raamatukaste nihutades nad leidsid nende tagant vana mererohust madratsi.
„Näed sa,“ lausus Melesk nüüd, „niipea kui puutud vaimlisi asju, kohe tuleb midagi kasulikku välja.“
„Sul on tõesti õigus,“ ütles Indrek, „sest see urgaski siin on millalgi ehitatud ju vaimliste asjade pärast, muidu poleks teda olemaski olnud ja ma poleks võinud sind kuhugi panna.“
Nõnda jutlesid nad pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades tasakesi, peaaegu sosinal, nagu oleksid nad mõni armupaarike, kes teeb endale pesa. Aga pesaehitamine oli väga keeruline, sest üks kast oli madalam, teine kõrgem. Ometi leiti ka selles nõu: madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks.
„Vaim teeb ka madalad asjad kõrgeks,“ targutas Melesk, istudes liituvaile kastiotstele katseks, kas nad tõesti annavad tasase pinna. Aga äkki sattus ta uuesti minevikku ja ütles:
„Mäletad Mauruse Siberit? Kuis me seal mõnikord lõdisesime!“
„Noh, siin sa võid vanu mälestusi värskendada,“ vastas Indrek, „sest siin läheb vähemalt sama külmaks, kui oli Mauruse Siberiski.“
„Vahe on siiski olemas,“ ütles Melesk, „siis kirusin Maurust külma pärast, nüüd õnnistan sind sellegi varjupaiga eest.“
„Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega,“ rääkis Indrek nagu isalikult õpetades, otsides välja kaks vana vateeritud tekki, oma vana lambanahka kasuka, õndsate revolutsiooniaastate päranduse, Karini ajast ja arust läinud mantli ja muud kribukrabu, mis võiks anda sooja. Kõige selle kalli varandusega läks ta välja pööningule, et raputada teda seal tolmust, kuna Melesk ise katsus siis endale aset valmistada. Lõpuks Indrek puhus ka kaasavõetud kummipadja oma sooja hingeõhku täis ja ütles: „Kui sa nüüd ka rahul ei ole, siis söögu sind susi.“
