kis edasi: „Ülal laua otsas istus keegi lõunamaalane, vististi mõni vürst või midagi selletaolist, nimega, mis lõppes šviili’ga või iaani’ga. On sul veel silme ees, kuidas meie kõik sõime musta leiba, tema aga üksi valget? Mina näen seda nii selgesti, nagu istuksime veel praegu seal lauas. Ja tead, miks see nõnda on? See Mauruse vürsti valge leib tegi minust siis jumalasalgaja ja revolutsionääri, peaasi revolutsionääri. Vürsti saiakannikas on minu hinge kogu eluaeg nagu luupainaja tallanud. Aga ma arvan, et oleks ma seda saiakannikat kümme aastat hiljem näinud, siis poleks minust revolutsionääri saanud.“
„Arvad sa seda tõesti?“ küsis Indrek, ja ta tundis, kuidas tema hääl kippus värisema, sest temal endal tulid omast elust üksikud silmapilgud meelde, mis lasusid tal nagu vanne.
„Päris tõesti!“ kinnitas Melesk. „Just selle Mauruse vürsti helevalge saiakannika pärast otsingi ma täna sinu juures ulualust.“
„Sa pead ta saama,“ ütles Indrek ja omal süda hüppas rõõmu pärast sees, nagu hakkaks vürsti saiakannikas ka tema elus mingit osa etendama. „Õnneks on naine ooperis, sealt ei tule ta nii pea ja nõnda on meil aega. Meil on petrooliahi, selle võtame ülesse kaasa, loodetavasti teda tarvis ei tule. Külje alla seal leidub, aga pea alla, mis saan ma sinna? Patja ei või võtta, naine leiab ta vajaka olevat. Õige, mul on kummipadi, sellele midagi soojuseks peale, see kõlbab.“
„Kõlbab!“ kinnitas Melesk.
„Aga ettekäändeks teenijale, miks me üles lähme? Ka sellest saame üle. Ütlen, et käisin üksi, sest sina läksid ära, käisin vanu raamatuid ja ajakirju sorimas, meil on neid seal paar kastitäit. Õige, õige? Petrooliahju võtsin kaasa, et oleks soem, et soendada käsi, ja jätsin pärast sinna, sest mõtlesin homme tagasi minna. Korras! Me võime minna. Aga kuis on söögiga?“
„Kõht on täis, võin kannatada homme õhtuni,“ vastas Melesk.
„Hommikul katsun sulle midagi tuua,“ ütles Indrek, „või vähemalt pärast lõunat, enne kui ära lähed.“
