„Õige,“ ütles Indrek nüüd. „Meil on ju pööning omaette, eraldi trepiga oma kojast. Pealegi on mul seal väike urgas, aga ilma igasuguse küttekoldeta. Hakkasin teist kord tegema iseendale, sest mina mõtlesin millalgi suurele vaimlisele tööle — sellest ajast on see urgas seal. Naine tegi temast kolikambri, see oli hädavajalikum kui minu vaimline töö, nõnda jäigi kõik pooleli. Aga sooja ta ehk pisut peaks.“
„See on ju minule nagu loodud,“ ütles Melesk. „Vii mind tasapisi üles ja jäta kõik muu jumala hooleks.“ Seda öelnud, ta ise hakkas imelikult naerma, mis mõjus Indrekusse pisut võikalt, kuid Melesk tõttas kohe oma naeru põhjust seletama, öeldes: „Panid sa tähele, et ma võtsin jumala nime suhu. Ja ometi teen ma ise kõik, mis minu võimuses, et teda inimeste suust ja südamest välja kiskuda. Juba kümme, viisteistkümmend aastat! Mäletad sa veel, kuidas sina omal ajal jumala pärast Mauruse juurest lendasid? Sa ise vist ei aimanudki, kuidas mina siis sind kadestasin, mina ja nii mõnigi teine. Ma olen sagedasti sellele tagasi mõelnud ja kordkorralt ikka enam veendunud, et Maurus astus siis tõepoolest jumala kaitseks välja, ei teinud seda ainult oma kooli pärast. Saad sa nii vanast mehest aru, kes kaitseb jumalat noorte vastu? Minule on see tänapäevani mõistatuseks.“
„Aga siis oli ometi kergem elada kui praegu,“ ütles Indrek.
„Jah, tapsid jumala ja arvasid, et oled suure teo, suure heateo teinud inimsoole,“ lausus Melesk mõttes.
„Aga sina peaksid seda ju veel praegugi arvama,“ ütles Indrek.
„Ja sina?“ küsis Melesk.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Tead, va vennas,“ ütles Melesk nüüd südamlikult, „meie kõik lähme mida vanemaks, seda rumalamaks.“
„Mulle ka näib mõnikord nõnda,“ ütles Indrek vaikselt ja vaatas nagu häbenedes kõrvale.
„Mäletad sa veel meie söögilauda Mauruse juures ja kuis me seal istusime?“ küsis Melesk äkki elavamaks muutudes, ja kui oli saanud jaatava vastuse, rää-
