„Õige!“ hüüdis Indrek nüüd. „See oled tõepoolest sina! Aga mina ei tunnud ära, suureks oled kasvanud.“
„Peaaegu sinu pikkune,“ vastas Melesk, „aga siis ulatasin sulle ainult südameauku.“
„Nonoh, olid ikka pikem,“ vaidles Indrek vastu ning küsis siis: „Ja nüüd? Mis sa siis nüüd teed?“
„Nüüd olen redus,“ vastas Melesk lihtsalt ja vahtis Indrekule teravalt näkku, nagu uurides, millist mõju tema sõnad avaldavad.
„Õige jah,“ kiitis Indrek tagant järele. „Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda.“
„Just nii,“ kinnitas Melesk, ja hiljutine pinevus tema näos andis järele, nagu oleks ta mingile otsusele jõudnud. „Aga sellest ei tahaks ma praegu rääkida, mõni teine kord ehk. Asi on nimelt nii, et mina olen pigis, mind jälgitakse ja ma tahaksin magada. Sa tead, nad püüavad mind. Aga ma ei taha veel surra, sest ma pole enesega selgusel. Mul on vaja aega mõtlemiseks, klaarimiseks. Ja kogu küsimus seisab selles, kas sina saaksid mulle tänaseks ööks ja homseks päevaks ulualust anda? Homme õhtul pimeduse saabudes lähen ma jälle. Praegu pole mul kuhugi minna. Muidugi, päris hädaohutu pole see sulle mitte, kuid siiski on vähe usutav, et keegi teaks tulla mind siit otsima. Pöörasin sinu poole sellepärast, et ka sina ise olid millalgi redus, tead, mis see tähendab.“
„Tean,“ lausus Indrek mõttes.
„Noh, ei või jaa,“ ütles Melesk, „sest mul pole palju aega.“
„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,“ ütles Indrek.
„Pista mind, kuhu tahad,“ vastas Melesk. „Mina magades ei norise.“
„See pole see,“ ütles Indrek. „Mul on ju naine ja tema on kartlik. Pean tema teadmata, see teeb asja keeruliseks.“
„On ehk pööningul kusagil mõni urgas? Ilm pole praegu liiga külm, pealegi olen kõigega harjunud,“ rääkis Melesk.
