VIII.
Samal ajal, kui Karin heitles iseendaga ja oma asjadega, tabas ka Indrekut miski, mis pidi olema nagu mineviku tõenduseks või lunastuseks.
Ühel õhtul, kui ta istus üksinda oma toas, kõlises väliskell ja Tiina teatas natukese aja pärast, et keegi tundmatu härra soovib rääkida. Indrek käskis ta sisse saata.
See oli keskmist kasvu aastat kolmkümmend mees, kaunis laia ja loperguse näoga, milles torkasid eriti silma tugevad lõuapärad ja jõhkralt, kuid millegi pärast ometi meeldivalt vormitud suu ja lõug. Rääkides paljastusid tugevad kollakad hambad, nagu oleks neil juba mõni aeg puudunud korralik ravi. Silmad pruunid nagu juuksedki.
„Tere Paas,“ ütles ta ja lisas: „Tere, pursui! Mind sa ei tunne enam?“
„Kahjuks ei,“ vastas Indrek. „Kellega on mul au, kui küsida tohin?“
„Küsida tohib küll,“ vastas võõras, „aga vaevalt teen ma sulle au. Lubad ehk vähemalt istuda?“
„Olge nii hea, tool on seal,“ vastas Indrek, „või kui soovite, siis sohvale.“
„Nõnda siis,“ lausus võõras toolile asetudes. „Tähendab, sina Meleskit enam ei mäleta? Meleskit Mauruse juurest! See, kelle kohta vana Suplemaat — või kuis me teda seal nimetasime — ütles, et see poiss neelab suitsu alla, nii et vana Maurus kargas mul kõrvade äärest kinni ja karjus: ‚Ah sina, šinder, neelad suitsu alla! Sellepärast sa oledki nii pruun nagu tubakas‘, mille järele mind hulk aega hüüti tubakaks.“
