Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/72

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ise turule ja käis odavaid supijuuri otsides selle mitmel korral edasitagasi läbi, leidis need õiged lõpuks sealt, kust ta oma supijuure-ärireisi oli alanud ja oli üpris õnnelik kasuliku kauba üle. Aga kui ta astus turumajja liha ostma, siis valis ta kõige parema ja kallima, võttis isegi pisut tomateid, mis maksid sel aastaajal hingehinda, kuid ühte tegi ta sellepärast, et supijuurilt oli ta ju kokku hoidnud ja teist, et lapsed ja mees tunneksid, täna pole teenija turul käinud.

Juhtus ka nõnda, et ta järgmisel päeval ostis nii vähe ja sellise materjali, et jällegi pidid kõik märkama, pereproua on ise turul käinud, sest lõunalaud tehti tühjaks, nagu oleksid sealt rohutirtsud parvena üle käinud, ja kõigil oli ometi tundmus, nagu oleksid nad ikkagi vähe saanud. Pereproua ise oli peaaegu üsna ilma jäänud ja tema pidi end seega lohutama, et muretseb enese eest kohvikus, kus sööb paar pirukat või kooki, paremal korral ühte kui teist. Veel nõnda paar päeva ja siis oli kodu põrgu lahti, kui Indrek tuli lõunale: teenija avas ukse nutetud silmadega ja tema esimeseks kõneks oli, et proua öelnud ta üles ja sellepärast läheb tema nüüd ära, sest milleks tema peab majas teenima, kui teda sõimatakse raiskajaks ja pillajaks, kuna aga tema on kasin ja kokkuhoidlik inimene. Karin ise oli mehe kabinetis sohval ja ulgus, nagu oleks eluõnn jäädavalt kadunud.

Muidugi, kogu asi lõppes sellega, et teenijale pandi pisut palka juurde ja ta hakkas jällegi üksinda turul käima. Auto aga jäi ostmata ja on ostmata tänapäevani. Sest Karin arvas, et kui auto pärast peab niipaljust loobuma, tema pärast niipalju kannatama, siis pole teda tarviski. Ainult mõelda, et see piin korduks iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kümme aastat ja et aastas on kaksteistkümmend kuud, viiskümmend kaks nädalat, kolmsada kuuskümmend viis päeva, millele lisaks tuleb veel kaks päeva, sest kümne aasta jooksul on vähemalt kaks liigaastat, jah, ja kui siis teada, et päevas on kakskümmend neli tundi, tunnis kuuskümmend minutit, minutis kuuskümmend sekundit ning et iga jumala sekund sa pead kümme aastat mõtlema ainult sellest närusest autoloksist, Issand jumal, aga nõnda on ta ju ammu enne

72