„Ärme parem räägime sellest,“ vastas Ida peaaegu ohates, ja kogu tema tüsedasse kehasse ilmus nagu iseäralik lõtvus, mis aitas selleks kaasa, et ta langes veel enam vormist välja, või nagu Karin esiteks oli öelnud: jäi ajast maha. „Sa peaks midagi tegema hakkama,“ lausus Ida lõpuks nõuandvalt.
„Just minu mehe sõnad,“ ütles Karin.
„Päris õige,“ kinnitas Ida. „Hakka tööle ja siis kaob himu, et mees peab sulle maksku mis maksab häbi tegema.“
„Aga kas töö on nõnda hea kui häbi?“ küsis Karin avameelselt.
Nüüd Ida hakkas uuesti naerma ja küsis siis:
„Kas mees sind väga armastab ja hellitab?“
„Ma ei tea,“ vastas Karin ja lisas siis: „Ei! Mitte sugugi!“
Ida vahtis talle tükk aega tummalt otsa ja tema pilk muutus kordkorralt tõsisemaks, peaaegu kurjaks.
„Sa peaksid ühegi aasta oma mehe kõrval tööd tegema, siis hakkaksid temast aru saama.“
„Kas sina saad oma mehest aru?“ küsis Karin sellise südamlikkuse ja otsekohesusega, et Ida jällegi tahtmatult naerma hakkas.
„Issand jumal!“ hüüdis Karin. „Mis see ometi on? Ma räägin oma meelest nii tõsiselt kui oskan, aga sinule sünnitab see ainult naeru.“
„Õpi midagi tegema, siis õpid ka teisiti rääkima,“ ütles Ida.
„Ikka tegema, tegema,“ kordas Karin, „nagu oleks tegemises kogu eluõnn. Kui keegi võiks mulle kindlasti öelda, kui mõni kaardimoor, käetark, grafoloog või selgeltnägijagi võiks mulle ennustada, et töö teeb mu õnnelikumaks, siis hakkaksin veel tänapäev millegagi peale. Aga seda ei tea ju keegi. Enne meheleminekut käisin targa juures, tema vaatas mulle hirmuäratavalt silma ja kinnitas mitmel korral: mures ja vaevas võrsub teie õnn, mures ja vaevas võrsub teie õnn. Nüüd saan juba ligi kümme aastat mehel olnd, aga õnn pole ikka veel tulnd. Ja sellepärast mõtlen vahel: vist pole mul
