„Armas naine, meie kõik läheme lõpuks sinna, kus me koht on,“ lausus Indrek nagu ennustavalt. „Nikolai teinegi läks, miks siis ka mitte Köögertal või mõni teine tema taoline.“
„Teist tema taolist polegi!“ hüüdis naine veenvalt.
„Ära seda ütle,“ vaidles Indrek vastu. „Neid on kohe küll ja küll!“
„Kes näiteks, ütle?“ nõudis Karin ägedalt.
„Naine, jätame nimed, muidu ei tule meie jutul niipea lõppu ja jumala elu ning surma küsimusest saab peagi meie oma elu ja surma küsimus,“ rääkis Indrek. „Ma ei taha praegu vaielda.“
„Aga mina tahan,“ kinnitas Karin. „Mina tahan teada, keda sa pead Köögertalide taoliseks.“
„Ära parem taha seda,“ manitses Indrek, „see ajab meid riidu. Ja mis mõte oleks meil mõne Köögertali pärast riielda.“
„Haa!“ hüüdis Karin nüüd ja kargas toolilt. „Nüüd ma mõistan, miks sa vaikid! Sa pead mind Köögertalide taoliseks! Muidugi! Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees.“
„Ei, ei, armas naine,“ ütles Indrek. „Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees.“
„Tähendab, sina ja mina oleme Köögertalide taolised!“ hüüdis Karin ikka enam ägestudes. „Sina oma raamatutega ja mina nagu elus varras — meie oleme nende lihatünnidega see õige paar. Issand jumal, küll võid sina ülekohtune olla! Mina ei tea, kas kõik mehed oma naiste vastu nõnda on.“
„Kõik,“ kinnitas Indrek. „Vähemalt arvavad kõik naised oma meeste kohta seda.“
„Aga mehed oma naiste kohta ei arva?“ sähvas Karin. „Mehed on inglid, nemad arvavad ja räägivad oma naistest ainult head, eks? Mehed on veel hullemad kui naised. Sina oled ka hullem kui mina.“
„Mina muidugi,“ oli Indrek nõus. „Aga kõik mehed pole minu sarnased. Sina ise kinnitad seda mulle
