surmlikult häbi, nii et langeks kas või maa alla juba puht palja suure häbi pärast.“
„Küll oled sa alles laps!“ hüüdis Ida ja hakkas heledasti naerma.
„Olen ma siis tõesti alles nii väga laps?“ küsis Karin uudishimulikult. „Aga miks siis teised naised kõik räägivad, et neil on oma meestega igav? Või lihtsalt: oma mees on igav. Kas siis nemad on ka lapsed? Või ei ole kõik mehed igavad? Ütle, kui sa tead. Mina murran vahel oma vaest pead, nii et tahab lõhkeda, aga kaugemale ei jõua. Olen oma meheltki küsinud, aga…“
„Oled sa siis tõesti seda iseoma mehelt küsinud?“ imestus Ida vahele.
„Aga muidugi!“ hüüdis Karin.
„Ja ütlesid temale, et ta on igav?“ päris Ida.
„Ma olen seda talle mitu korda ütelnud,“ vastas Karin.
„Noh, ja tema?“ huvitus Ida.
„Tema naerab või ei tee üldse midagi,“ seletas Karin.
„No, armas Karin,“ lausus Ida mõttes, „küll oled aga sina…“
Lause jäi pooleli. Ida ei teadnud nähtavasti isegi, millega ta selle peaks lõpetama.
„Miks ma ei peaks siis temaga nõnda rääkima,“ imestus Karin. „Ta on ju mu oma mees. Ütlen lihtsalt: tee nüüd nii, et mul oleks häbi, ma kohe tahan nii kangesti häbeneda. Sest mis mees sa oled, kui sa ei oska oma naiselegi häbi teha.“
„Ja mees teeb?“ küsis Ida ja naeris, nii et ta lihav nägu läks üleni punaseks, silmad tõmbusid kitsaks kilavaks piluks kokku ja kogu tüse keha vabises.
„Ta ei mõtlegi!“ hüüdis Karin nagu mossitades, sest ta ei saanud hästi aru, mis see on, mis valmistab tema hingehädas Idale nii suurt nalja. Aga siis see muutus äkki tõsiseks, sai nagu nukraks ja ütles kadestusevarjundiga hääles:
„Küll oled sina õnnelik!“
„Heldene jumal, kuis nii?!“ tahtis Karin imestusest peaaegu lõhkeda, et teda võidakse õnnelikuks pidada.
